Püksid, sokid, hambahari... Särgid, kingad, vihikud... Dressid, rätik, äratuskell... Istun keset segamini tuba, kappide ja sahtlite sisud mööda põrandat laiali puistatud, ja komplekteerin asju, mis tarvis ühikasse kaasa võtta.

Kas mäletate veel kohta, mida nimetan enese omaks? Kohta mere ääres, mille ehku peale rannas uidates leidsin? Põgenesin sinna ühel ööl, mil uuest päevast puudu vaid paar tundi, et tunnistada esmakordselt kuutõusu.

Ma pole kunagi armastanud eriti looduses käia, mööda metsi konnata ja linnulaulu kuulata. Rattaga mööda asfaltteed sõita meeldib mulle seevastu küll. Viimati sattusin poolkogemata ühele metsateele, mille kulgemise üle juba pikalt arutlenud olin. Ma lükkasin kõrvale oma eelarvamused looduses ekslemise kohta ja lõpetasin tänu sellele maailma ilusaimas paigas.

Kuna minu tööaeg kohalikus infopunktis on läbi saamas, oleks sobilik teha kokkuvõte toimunust. Terve suvi on siit uksest sisse voorinud inimesi üle maailma, mõni meeldejäävam, mõni vähem. Järgnevalt tutvustan kõige silmapaistvamaid isiksusi, kellega mul on olnud au tutvuda.

Algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama - see on alati nii. "Kui juba Hemingway'ga otsa peale sain, võin ju samahästi veel mõne raamatu läbi lugeda," läbis pead mõte Anton Hansen Tammsaare romaani "Põrgupõhja uus Vanapagan" käes hoides.

Tõmbasin end õhtul diivanile kerra, et vaadata, mida huvitavat telerist näidatakse ja ma ei pidanud teps mitte pettuma. Tallinna TV kandis üle 2009. aasta prantsuse filmi "Ne te retourne pas" ("Ära vaata tagasi"). Olen mina igasuguseid absurdeid filme näinud, aga sellest üllitisest ei saanud ma mitte midagi aru. Nagu MITTE midagi. MIT-TE MI-DA-GI!

Pisikesest plikast peale olen ma endale tahtnud koera. Päris oma kutsut, kellega jalutamas käia, keda treenida ja keda armastada. Kahjuks ei ole mul kunagi olnud võimalik koera võtta ja seda paljudel erinevatel põhjustel.

No olen mina oma elus haigeid näinud ja haige olnud, aga südasuvel ninas tatti löristada on küll idiootsuse tipp. Paraku ma ennast sellisesse olukorda ise panin ning nüüd seda kannatama pean.

No man is an Iland, intire of itselfe; every man is a peece of the Continent, a part of the maine; if a Clod bee washed away by the Sea, Europe is the lesse, as well as if a Promontorie were, as well as if a Manor of thy friends or of thine owne were; any mans death diminishes me, because I am involved in Mankinde; And therefore never send to know for whom the bell tolls; It tolls for thee.

-John Donne

Kui ma suve algul esimese sääseparve kätte jäin, kirusin ja lootsin, et sellega asi ka lõppeb. Oleks ma teadnud, millised hobusesuurused parmud mind juulikuus ootavad, oleks ma otsa ringi pööranud ja tagasi lumme pugenud.