Kauka jumal

    27. septembril etendas juubelihooaega tähistav Saaremaa Rahvateater Kuressaare Linnateatris August Kitzbergi näidendit “Kauka jumal”. Raha võimusesse langenud inimesest ja temaga kaasnevast õnnetusest pajatava loo lavastajaks oli Väino Uibo.

    Enne teatrisse minekut ei teadnud ma Kitzbergi „Kauka jumalast“ muud, kui et seal on juttu rahast ning selle võimest inimesi mõjutada ja muuta. Seetõttu oli ka näidendi algus veidi raskesti arusaadav, kuid dialoogi käigus said tegelased ning sündmustik siiski selgeks. Tegelikult arvan ma, et näidendeid ongi parem vaadata siis, kui originaalteos on endal lugemata. Paratamatult kujutab lugeja teksti süvenedes endale ette tegelasi ja ümbritsevat keskkonda ning teatrisse tulles võib sellepärast pettumuse osaliseks saada. Siiski ei tasuks kirjateksti sootuks kõrvale lükata, kuna näidendites on paljugi välja jäetud. Selles veendusin ka mina, kui ma pärast teatriskäiku „Kauka jumala“ kätte haarasin.

    Lavakujundus oli lahendatud huvitaval viisil – kunstnik Ronald Kolmann kasutas ära tänapäevast tehnikat ning projitseeris seinale erinevaid taustapilte, et anda edasi tegevuskoha muutust. Sellega oli suuresti vähendatud dekoratsioonide hulka ning laval seisidki vaid mõned toolid, pingid, vaibad ja laud. Ka kogu näitetrupp oli pidevalt vaatajate silme all, istudes lava tagumises osas ning liikudes vaid siis, kui see oli käsikirjas ette nähtud.

    Näitlejaid oli laval umbes tosin. Peategelast Mogri Märti mängis külalisnäitleja Peeter Jürgens „Ugala“ teatrist ning Noor-Märti kehastas Virgo Neemre. Samuti olid laval Lea Kuldsepp (Mari), Annelii Sirel (Miili), Juhan Nemvalts (Masa Ants), Aili Salong (Leena), Hannes Nelis (Peeter Pärn), Merike Meriloo (Anu), Urmas Lehtsalu (Marjapuu), Rando Väljaots (Urjadnik I), Kalle Kadarik (Urjadnik II) ja Mait Merivald (Kõrtsmik). Kohati häiris Annelii Sireli liigne ülemeelik näitlemine, kui tema kile hääl taaskord kõrvust läbi käis. Samas jäi silma Urmas Lehtsalu mängitud ehitusmeister Marjapuu – pealtvaatajad ei suutnud mitte naeru tagasi hoida, kui ta jälle oma porgandit või õuna näris. Üldiselt tõid näitlejad teose tegelaste iseloomu hästi välja ning panid publiku kaasa elama.

    Etendus avaldas mulle suuresti muljet – elasin näidendisse sisse ning teatritüki lõpupoole olin lausa pisarates. Sündmustik oli lihtsalt nii kurb ja näitlejate dialoog ning hääle dünaamika väljendasid seda niivõrd hästi, et midagi muud ei jäänud minusugusel õrnahingelisel vaatajal üle. Kuulsin teisi samuti salvrätikutega krabistamas, nii et ju ma siis polnud ainus, kes näidendi lõppu emotsionaalselt üle elas. Siiski olin teatrist koju minnes õnnelik ning vapustatud ja seda pigem heast küljest – ükski teatrikülastus pole mulle varem sellist elamust pakkunud.

    Kahjuks oli teatris ka mõningaid häirivaid tegureid. Kuigi rõdul istudes nägi lava täies ulatuses ülemisest vaatenurgast, jäid eesistujate pead ette. Samuti piiras vaatevälja metallkäsipuu. Kuid end veidi ebamugavamasse ja sirgema seljaga asendisse nihutades võis enamikku tegevust üsna selgelt näha. Teine segav faktor oli publik. Kuna paljud koolid kohustavad õpilasi kirjutama teatriretsensioone, oli saal noorukeid täis kiilutud. Enne etenduse algust oli kõikjal vaid lärm - kõrvad kumisesid ning kaks minutit peale algustki oli saalis kerge sumin-sosin. Vaheajal valitses teatrihoones samuti üleüldine segadus, kui noored omavahel valjuhäälselt suhtlesid või saalis istudes nutitelefone kasutasid.

    Üldiselt ületas näidend suurel määral minu ootusi. Väino Uibo ja näitlejad olid suutnud „Kauka jumala“ tänapäevasel moel kaasaegse publiku ette tuua nii, et ovatsioonid ei tahtnud kuidagi lõppeda. Just nimelt selliseid õpetlikke ja hingeminevaid etendusi on teatrilavadele sagedamini vaja.