Tõmbasin end õhtul diivanile kerra, et vaadata, mida huvitavat telerist näidatakse ja ma ei pidanud teps mitte pettuma. Tallinna TV kandis üle 2009. aasta prantsuse filmi "Ne te retourne pas" ("Ära vaata tagasi"). Olen mina igasuguseid absurdeid filme näinud, aga sellest üllitisest ei saanud ma mitte midagi aru. Nagu MITTE midagi. MIT-TE MI-DA-GI!
Film algab vannitoas end korda sättiva naise Jeanne'iga (Sophie Marceau). Ta tundub olevat keskealine, silmade ümbruses leidub mõningaid kortse, juuksed on heledamate triipudega kastanpruunid, seljas must pitspesu.
Jeanne on kirjanik, kes on siiani keskendunud peamiselt esseedele, reisikirjadele ja biograafiatele. Nüüd soovib ta aga kirjutada oma romaani, millele tema ülemus soosingut ei anna. Sellele vaatamata hakkab Jeanne meenutama oma lapsepõlve, et kirjutada autobiograafiline romaan.
Vaadates vanu pilte ja videoid, märkab ta mööbli värvis ja paigutuses erinevust. Ta ei tunne enam midagi ära, arvab, et tema kaks last ja abikaasa Teo (Andrea Di Stefano) käituvad kahtlaselt. Peagi tekivad tal keskendumisraskused ja ta näeb nägemusi. Peeglisse vaadates tundub talle, et pool tema kehast muutub. Tema parem pool kasvab, silmad on erineva kujuga ning jalalt kaob arm, kuni ta on täielikult keegi teine (Monica Bellucci). Samuti vahetab olekut tema mees. Kord on üht nägu (Andrea Di Stefano), siis teist (Thierry Neuvic).
Naise perekond usub, et see kõik on tingitud stressist ja pooleliolevast romaanist. Kui Jeanne oma ema (Brigitte Catillon), kes, muide, muutub ka kellekski teiseks (Sylvie Granotier), juurde närve puhkama läheb, leiab ta vana foto, mis juhatab ta Itaaliasse. Seal kohtab ta naist ja meest, keda on kogu aeg pidanud vastavalt oma emaks ja abikaasaks. "Ema" väldib Jeanne'i ja meest katsub ta vägistada, mõistes siiski viimasel hetkel, et tegemist on mingisuguse eksitusega ja mees ei ole tema mees (Läheb segaseks, mis?).
Lõpuks tuleb välja, et Jeanne on tegelikult Itaalia perekonna vallaslaps Maria Rosa, kes anti väikesena kasvandikuks ühte Prantsuse peresse, kus oli eelnevalt tütar nimega Jeanne. Koju sõites satuvad nad õnnetusse ja Jeanne sureb. Maria Rosa nõuab oma uuelt emalt, et too käituks temaga nagu oma tütre Jeanne'iga ning kasvab üles end kellekski teiseks pidades.
Viimaks jalutab end taas leidnud Maria Rosa/Jeanne koduuksest sisse ja pooldub kaheks erinevaks inimeseks, kellest Jeanne'i poolt ei näe keegi peale Maria Rosa. Koos kirjutavad nad ühe vägeva raamatu ja elavad õnnelikult elu lõpuni.
Pole vist vaja öelda, et kui ma pärast filmi lõppu diivanilt tõusin, oli mul kõigest sellest peavalu. Tükk aega arutlesin, et mida ma ikkagi vaatasin. Terve öö mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga näe - ei mõelnud välja! Sellegipoolest soovitan ma seda filmi kõigile, kes ei taha mitte millestki aru saada, sest see teos on nii absurdne, et ilma sisukirjelduseta ei saa sellest mitte midagi aru.
Saite aru?
Jeanne on kirjanik, kes on siiani keskendunud peamiselt esseedele, reisikirjadele ja biograafiatele. Nüüd soovib ta aga kirjutada oma romaani, millele tema ülemus soosingut ei anna. Sellele vaatamata hakkab Jeanne meenutama oma lapsepõlve, et kirjutada autobiograafiline romaan.
Vaadates vanu pilte ja videoid, märkab ta mööbli värvis ja paigutuses erinevust. Ta ei tunne enam midagi ära, arvab, et tema kaks last ja abikaasa Teo (Andrea Di Stefano) käituvad kahtlaselt. Peagi tekivad tal keskendumisraskused ja ta näeb nägemusi. Peeglisse vaadates tundub talle, et pool tema kehast muutub. Tema parem pool kasvab, silmad on erineva kujuga ning jalalt kaob arm, kuni ta on täielikult keegi teine (Monica Bellucci). Samuti vahetab olekut tema mees. Kord on üht nägu (Andrea Di Stefano), siis teist (Thierry Neuvic).
Naise perekond usub, et see kõik on tingitud stressist ja pooleliolevast romaanist. Kui Jeanne oma ema (Brigitte Catillon), kes, muide, muutub ka kellekski teiseks (Sylvie Granotier), juurde närve puhkama läheb, leiab ta vana foto, mis juhatab ta Itaaliasse. Seal kohtab ta naist ja meest, keda on kogu aeg pidanud vastavalt oma emaks ja abikaasaks. "Ema" väldib Jeanne'i ja meest katsub ta vägistada, mõistes siiski viimasel hetkel, et tegemist on mingisuguse eksitusega ja mees ei ole tema mees (Läheb segaseks, mis?).
Lõpuks tuleb välja, et Jeanne on tegelikult Itaalia perekonna vallaslaps Maria Rosa, kes anti väikesena kasvandikuks ühte Prantsuse peresse, kus oli eelnevalt tütar nimega Jeanne. Koju sõites satuvad nad õnnetusse ja Jeanne sureb. Maria Rosa nõuab oma uuelt emalt, et too käituks temaga nagu oma tütre Jeanne'iga ning kasvab üles end kellekski teiseks pidades.
Viimaks jalutab end taas leidnud Maria Rosa/Jeanne koduuksest sisse ja pooldub kaheks erinevaks inimeseks, kellest Jeanne'i poolt ei näe keegi peale Maria Rosa. Koos kirjutavad nad ühe vägeva raamatu ja elavad õnnelikult elu lõpuni.
Pole vist vaja öelda, et kui ma pärast filmi lõppu diivanilt tõusin, oli mul kõigest sellest peavalu. Tükk aega arutlesin, et mida ma ikkagi vaatasin. Terve öö mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga näe - ei mõelnud välja! Sellegipoolest soovitan ma seda filmi kõigile, kes ei taha mitte millestki aru saada, sest see teos on nii absurdne, et ilma sisukirjelduseta ei saa sellest mitte midagi aru.
Saite aru?
RSS Feed
