Vana mõrd, sa tahad mind lollitada,
kuid mina, ma näen sind ju läbi.
Eesmärk on sul mind hulluks ajada.
Oh, valu, oh, piin ja oh, häbi.

Mu sinised silmad ei ole naiivsed,
blond juus ei näita mu tarkust.
Sa loodad, et tasa ma sel ajal piinlen,
Kui sina vaid levitad valskust.

Oh, ei, ära looda, et talun su kisa,
pea norus sind vaikselt ma kuulan,
ei ühtegi sõna su jutule lisa,
ei ühtki, mis miskit võiks muuta.

Sa, mõrd, ära looda, et tagasi hoian
ma end, kui mul' tehakse liiga,
sest kõlaval häälel ma valjusti hüüan:
"Käi põrgusse, madu, kes piinab
teisi enese vigade pärast."
Sa ohvriks nüüd valisid vale,
Ei seisa ma nurgas, ei kuula su kära,
see mäng pole rahulik male.

Kui vaimuhaigega mõõgad sa ristad,
siis vastutad ainult sa ise,
sest, madu, see hääleke, meeltes mis kriiskab,
kontrollib mu keha peamiselt.


[kevad 2013]