Kurat, te kirjutate kõik nii sügavamõttelisi luuletusi,
mida õpilased kirjandustunnis analüüsima peavad?
Ei saa siis otse öeldud, et sitt on olla?
Peab ikka siniste kardinatega vihjama,
et situatsioon on melanhoolne ja nutta tahaks?
Pisar tuleb silma,
kui ette visatakse mõttetud read,
üksteise järele tikitud sõnad
nagu pärlid lükitud nöörile,
milles (käsku täites) tuleb otsida ideid,
tundeid, salamõtteid, ütlematajätmisi, peidetud sõnu,
ridadevaheltlugemisi, autori aju varjatud keerdkäike,
metafoore, meta foore, metamõttetusi…

Kui kardin on sinine, siis kardin on sinine,
see osteti sinisena kauplusest, see valmistati sinisest kangast,
see toodeti sinisest niidist, valgest siidist
ja lause „kardin on sinine“ ei tähenda midagi muud,
kui et autor omistas akna ees rippuvale riidetükile sinise värvi,
sest üks kardin peab ometi mingisugust värvi olema,
olgu ta siis sinine, punane, kollane, roheline, valge või must.
Ja võib-olla on tõesti must lagi meie toal,
aga kardin on sellegipoolest sinine ja siniseks ta jääb,
olgu ta siis melanhoolne, kui soovite.

[2014?]