Paneelmaja vang

    Neli seina, uks ja lagi. Niiske ja rõske, külm ja kõle. Põrandad raksuvad iga sammuga ja uksed krigisevad. Näotud toad, kokku kaks, inimesi ainult üks. Ainsateks kaaslasteks keldris elav sääseparv ja kaks konna. Sügise poole üritab ka mõni kärbes akna kaudu sisse pugeda. Tuleb vist lubada. Mõnigi seltsiline igavas vangipõlves.

    Raadio, teler ja arvuti – kaaslased hallis elus. Ainuke meelelahutus, sest raamatud on tolmu kogumiseks ja teiste ees eputamiseks. Et jätta haritud inimese muljet, kuigi enamus pärastlõunast ja õhtust veedetakse ekraani vastu liibununa. “Vaatan uudiseid ja dokumentaalfilme,” valetatakse teistele. Kuid nelja seina vahel jõllitatakse salaja seebioopereid.

    Korter on oma igavusega hullumajaks muutumas. Rutiinne argipäev nüristab mõistust. Ärka, tööta, korrasta, puhasta silmadega teleri- ja arvutiekraani, mine magama. Kogu elu keerleb ühe maja, ühe korteri ümber. Elu väljaspool paneelmaja? Õhtused peod? Seltskonnaüritused? Hulluks oled läinud? Vang püsib alati oma kongis. Itsitab nagu hull toanurgas ja üritab seintest üles roomata.

    Kõik. Aitab! Siit tuleb põgeneda. Enam ei suuda. Need kaks tuba, neli seina, rõske külm õhk hävitab! Liigume kähku, tegutseme kiiresti. Jooksuga nüüd, hull! Põgene, vang! Jäta maha see paneelmaja oma sääseparve ja kahe konnaga. Loovuta kõik. Müü maha! Maale, maale! Bussiga, autoga, jalgsi! Ükskõik kuidas, aga kao siit! Haihtu õhku! Jalad selga ja minek! Tallu. Värske õhu kätte. Looduse kaissu. Hüvasti, paneelmaja vang...