Saatus

Saatus irvitades jälgib kaugelt,
kuidas leemendades pühib palgelt
nutja viimset värelevat pisarat.
Taskuräti sisse nuuskab malbelt
nina, ja kui jõud tal raugeb,
langeb porri, jäädes istuma nii aralt.

Saatus, rahul oma võika tööga,
viimast korda muserdavalt nöökab
muljet jättes, nagu veelkord sooviks
lüüa. Teab - maaslamajat ei lööda -
seega ainult vaikselt eemalt pröökab
siis, kui taaskord tuhast tõuseb fööniks.

[26.01.2013]