Kuna minu tööaeg kohalikus infopunktis on läbi saamas, oleks sobilik teha kokkuvõte toimunust. Terve suvi on siit uksest sisse voorinud inimesi üle maailma, mõni meeldejäävam, mõni vähem. Järgnevalt tutvustan kõige silmapaistvamaid isiksusi, kellega mul on olnud au tutvuda.
Üsna alguses sain aidata šotlast, kes jalgrattaga reisi läbi Euroopa ette võttis. Christopher Young, kellest ka varem kirjutasin [LINK], on nüüdseks oma ustava ratta Monty'ga jõudnud juba Makedooniasse. Kes soovib nende tegemistel silma peal hoida, võib uudistada tema blogi või Facebooki. Olgu öeldud, et Chris kogub ka raha mitmesse annetusfondi, mille andmed eelnevatelt linkidelt leiab.
22. juunil sadasid sisse kolm ratturit. Üks neist oli Kanadast Sherbrooke'ist ning kaks Prantsusmaalt. Nad olid poolel teel kohtunud ning minu käest soovisid teada kohta, kus oma telk püsti panna ja öö veeta. Suunasin nad mere lähedal asuva majutusasutuse telkimisplatsile. Järgmisel hommikul kell 12 oli prantsuse vanapaar tänulikult mind ootamas, öeldes, et neile väga meeldis koht, kuhu neid saatnud olin. Vastutasuks pakkusid nad võimalust enda juures Pariisi lähedal ööbida ning andsid mulle oma e-posti aadressi.
Üht kolmikut sain aidata lausa väljaspool tööaega. Olin parasjagu õhtul õues jalutamas, kui märkasin sadama poolt rattureid tulevat. Olid teised sellise eksinud näoga ja nii ma nagu kogemata sättisin oma trajektoori ühtima nende omaga. Tuli välja, et nad olidki hädas. Ülesõit oli võtnud eeldatust palju kauem ja neil puudus öömaja. Ega siis midagi. Vedasin kaks sakslast ja ühe rootslase infopunkti ning hakkasin neile sobivat peavarju otsima. Ühiselt leiti, et parim oleks minna paarisaja meetri kaugusel asuvasse kodumajutusse. Kuna mul midagi paremat teha polnud, viisin nad lausa isiklikult kohale. Tee peal vestlesime pisut. Nad imestasid, kui kuulsid, et ma alles gümnaasiumis olen. Uskusid, et ma käin juba ülikoolis (parim kompliment, sest enamasti peetakse mind lasteaiaealiseks...).
Kõige huvitavam tegelane oli aga imporditud läbi Soome. Algselt Jaapanist pärit Kenzo on Soomes 20 aastat nõelravi ja Jaapani kultuuri õpetanud ning peaaegu igal suvel Eestis reisinud. Kui ma sõbraga akupunktuurijutu peale suured silmad tegin, nõustus ta seda ka meile näitama. Ta tõi autost steriilsed nõelad, mille me endale isiklikuks kasutuseks saime, ja selgitas, kuidas end nõelaga surkida. Ütleme nii, et mul oli pärast nädal aega sinikas käe peal.
Lisaks õpetas Kenzo meile origamit. Me voltisime paberist risttahukaid ja jäneseid. Kui armas jaapanlane lahkus, leidsime kapist vanu brošüüre, millest voltisime lõppkokkuvõtes 160 erinevas suuruses origami-jänest, mille peitsime kappi mu kolleegi ootama.
Enne, kui Kenzo lahkus, kinkis ta meile lisaks nõeltele ka kaks pakki Kasugai-pähkleid. Kokku oli too mees infopunktis vähemalt tunni.
Lisaks õpetas Kenzo meile origamit. Me voltisime paberist risttahukaid ja jäneseid. Kui armas jaapanlane lahkus, leidsime kapist vanu brošüüre, millest voltisime lõppkokkuvõtes 160 erinevas suuruses origami-jänest, mille peitsime kappi mu kolleegi ootama.
Enne, kui Kenzo lahkus, kinkis ta meile lisaks nõeltele ka kaks pakki Kasugai-pähkleid. Kokku oli too mees infopunktis vähemalt tunni.
17. juulil lendasid infopunkti uksest sisse neli noort skaudiriietes noormeest ja neiut, kes pärit Glasgowst Šotimaalt. Nad pidid rändama läbi Eesti ning täitma erinevaid ülesandeid, mis organiseerijate poolt antud. Aitasin neid nii palju, kui oskasin, ning kui oma taibust väheks jäi, viisin nad kokku kohaliku luureriides noorkotkaga. Tänutäheks andsid nad meile kaks rinnamärki, isepunutud sõbrapaela ja skaudipaguni.
Prantslastel tundub olevat komme mööda ilma oma e-posti aadresse laiali jagada, sest juuli lõpus külastasid mind kaks meest, kes soovisid peavarju kohas X. Kuuldes, et õpin prantsuse keelt, andis üks ärimees mulle oma e-posti, ja nõudis, et talle kirjutaksin, kui vajan mõnd prantsuse originaalteost, tõlketeenust või öömaja. Nimelt pidi tal olema vägev maja Lõuna-Prantsusmaal ja suur PDF-raamatukogu.
Raamatutest rääkides... Kohe järgmisel päeval sattus infopunkti muldvana naine Portlandist, kes soovis mõnesse kämpingusse oma telgi püstitada. Pärast mõningaid arusaamatusi leidsin ka talle sobiva pesapaiga. Ta jättis nägemiseni, lubades hiljem interneti kasutamise vajadusel naasta. Nähes, et loen ingliskeelset Hemingway teost, ütles, et loeb veel paar peatükki ühest oma Jaapani raamatust läbi ning toob selle seejärel minule. Ma mõtlesin, et ta nalja teeb, aga vaid paar tundi hiljem astus Portlandi poliitik mu uksest taaskord sisse, kaasas mainitud raamat. Ehmunult nõustusin kingituse vastu võtma.
Kõige üllatavam oli minu jaoks perekond Leipzigist, kes otsustasid pisi-pisikese tütrega ette võtta Saaremaa rattatiiru. Plika oli tõesti alles sülelaps ning vanemad plaanisid oma Volkswageni Vanagoni kuskile lähedusse maha jätta, et umbes 200 km ratastel läbida. Neil oli vist kaasas peaaegu kõik, mida vaja: jalgrattad, telk, täispuhutav parv... Mõni päev hiljem nägin nende Vanagoni lähedalasuvas sadamas järgmise hommiku praami ootamas.
Kõige kapriissemad on siiski itaallased, kellel peab WC olema raudselt isiklikus kasutuses. Mitu korda pidin taolisi kuumaverelisi italianosid suunama suuremate keskuste poole, kus on hotellid, mis vastavad nende nõudmistele. Kõigile sekeldustele vaatamata olin alati rõõmus, kui mõni selline sisenes, sest nemad olid kõige suuremad tipijätjad.
Eesti on kuuldupoolest e-riik. Meil on võimalus peaaegu kõik organiseerida interneti teel. Seepärast polnud harvad ka juhused, kus sooviti kasutada arvutit, et osta pilet praamile või bussile. Kahjuks ei teadvusta paljud kohalikud ja välismaised turistid enesele koodikaartide olemasolu vajalikkust. Seega jäi nii mõnigi kord piletiost pooleli seetõttu, et ei saadud lihtsalt panka logida. Kui soovite interneti teel midagi broneerida, mõelge enne andmete sisestamist, kas Teil on võimalik ka makset sooritada. Tehingu katkestamine on tülikas nii kliendile kui ka teenindajale.
Üldiselt jäin ma oma suvise tööotsaga siiski rahule. Kuigi palk polnud just meeletusuur, sain kogemuste võrra rikkamaks, kohatasin uusi inimesi ning harjutasin inglise ja saksa keelt. Kas teeksin seda sama järgmisel suvel jälle? Ma ei tea, aga mul on veel aega üheksa kuud mõelda.
Seniks aga tutvuge CouchSurfing'uga [LINK], mis on ülemaailmne kodumajutuse võrgustik. Veebilehelt on võimalik leida inimesi, kes pakuvad oma kodus tasuta või sümboolse tasu eest voodikohta ja süüa. Suurepärane reisimisvõimalus näiteks piiratud eelarvega tudengile!
Seniks aga tutvuge CouchSurfing'uga [LINK], mis on ülemaailmne kodumajutuse võrgustik. Veebilehelt on võimalik leida inimesi, kes pakuvad oma kodus tasuta või sümboolse tasu eest voodikohta ja süüa. Suurepärane reisimisvõimalus näiteks piiratud eelarvega tudengile!
Pilt: MaryaNovember