Juhtmetega kinni olen juba sünnist saati
Elamiseks vajan mõnda uhket aparaati
Silmadega jälgima pean pidevalt ekraani
Helist kulunud on kõrvasisesed membraanid

Suurim õudusunenägu - laineid pole õhus
Tunnen, kuidas vaikselt keerleb sappi minu kõhus
Külma-kuumavärinad selgroogu mööda alla
voolavad ja äkitselt paanikahoog on valla

Rapsin, hingeldan ja jooksen ringi mööda tuba
Tunnen, et meelemärkust kipun kaotama juba
Pupillid suured, vahul suu, vemmeldamas veri
Juhtmepundart tasakesi käte vahel kerin

Vidinad ja aparaadid - ükski neist ei tööta
Juukseid kisun, kõri pingul, vastu seina löön ja
Kukun kokku... Kui ma toibun, juhtmed ümber kaela,
Rooman seinariiulini, nägema pean vaeva

Lohistada mööda pinda üles nõrka keha
Enne, kui ma suren, viimne liigutus veel teha
Sirutada käsi, ruuterile teen restardi
Telefonis, tahvlis, arvutis nett jälle varsti...

[20.08.2014]