Ühel pimedal tormisel õhtul...
Ühel pimedal tormisel õhtul, kui ema ja isa olid teatrisse läinud, jäid lapsed üksinda koju. Neid oli kaks – õde ja vend. Kuna nad midagi muud ette võtta ei osanud, seadsid nad end mugavasti teleri ees sisse ja hakkasid õudusfilmi vaatama.
Akna taga liikusid oksad, katuseplekk kolises ja tuul kõigutas alatasa teleriantenni, nii et pilt sageli sahisevaks halliks muutus. Lapsed tõmbasid pleedid tugevamini ümber ja sõid valjusti kartulikrõpse, et õuest kostuvaid hirmsaid helisid summutada.
Filmis, mida nad vaatasid, ronis kaevust parasjagu välja sorakil juustega tüdruk, käes verine nuga, kui õele tundus, et ta kuulis alumiselt korruselt mingisugust heli. Vend ei uskunud teda algul, kuid veidi hiljem jäi ka temale kõrvu kahtlane krabin. Üheskoos otsustati heliallikat lähemalt uurima suunduda.
Elutuba oli teisel korrusel ja esikusse jõudmiseks pidi alla ronima trepist. Kuna kolistamine nüüd selgesti kuuldav oli, haaras poiss igaks juhuks oma toast pesapallikurika ja tasakesti hakkasid lapsed treppi mööda laskuma.
Trepp oli vana ja kriuksus, kui valedele kohtadele astuda. Iga samm kajas vaikses majas vastu ning astmed karjusid paljaste jalgade all. Tüdruk haaras tugevamini kinni vennast, kes hoidis oma kurikat löögivalmis, lihased pillikeeltena pingul. Veel kaks kägisevat astet ja nad seisid esikus.
Koridoris oli suur vanaaegne kapp, milles hoiti esivanemate veimevakka. Just sealt kostuski laste kõrvu salapärane heli. Nad tõmbasid kapiuksed lahti ning silmitsesid kirstu. Selle seest tuli tasast kolinat, klõbinat ja lurinat. Poiss ja tüdruk ei märganud, et kirstunurgast immitses välja midagi punast ja kleepuvat.
Nad kergitasid värisedes kirstukaant ja seal sees olid...
Ja seal sees olid...
Muumid, kes sõid moosi!
[07.09.2013]
Pilt: TheButterdragon
Kirjanduse õpetaja andis koduse ülesande kirjutada õudusjutt, kasutades vastavat sõnavara ja temaatikat. Mul ei tulnud paremat pähe, kui üks lugu, mis kunagi laagris olles väikeste laste lõbustamiseks välja mõeldud sai. Pealtnäha ei tundu üldsegi hirmus, aga kui õige hääletooniga jutustada, võtab südame alt kõhedaks küll.
Pluss, muumid on hirmsad! Väiksena kuulasin muumilugusid kassetilt ja need tundusid normaalsed, aga kui ma esimest ja siiamaani viimast korda muumimultikat nägin, sain sügava lapsepõlvetrauma. Mis olevused need on?! Neil pole ei ninasõõrmeid ega suud, nad on pisikesed, trullakad ja lühikeste käte-jalgadega, neil on saba ja nad räägivad inimkeeles. Jube!
Välja arvatud võib-olla nuuskmõmmik, kes on niisama nunnu, ja piisamrott, kes arvab, et kõik on mõttetu ja kelle fraasi "Ma tahan magada!" pidevalt kasutan. Aga muumitrollid ise... Võeh!
Pluss, muumid on hirmsad! Väiksena kuulasin muumilugusid kassetilt ja need tundusid normaalsed, aga kui ma esimest ja siiamaani viimast korda muumimultikat nägin, sain sügava lapsepõlvetrauma. Mis olevused need on?! Neil pole ei ninasõõrmeid ega suud, nad on pisikesed, trullakad ja lühikeste käte-jalgadega, neil on saba ja nad räägivad inimkeeles. Jube!
Välja arvatud võib-olla nuuskmõmmik, kes on niisama nunnu, ja piisamrott, kes arvab, et kõik on mõttetu ja kelle fraasi "Ma tahan magada!" pidevalt kasutan. Aga muumitrollid ise... Võeh!
|
|
