Ma pole kunagi armastanud eriti looduses käia, mööda metsi konnata ja linnulaulu kuulata. Rattaga mööda asfaltteed sõita meeldib mulle seevastu küll. Viimati sattusin poolkogemata ühele metsateele, mille kulgemise üle juba pikalt arutlenud olin. Ma lükkasin kõrvale oma eelarvamused looduses ekslemise kohta ja lõpetasin tänu sellele maailma ilusaimas paigas.
Valides ristmikul parempoolse raja, sattusin pisikese allika äärde, mis soojade ilmade tõttu üsna kokku kuivanud, kuid siiski maagiline oli. Kahjuks ei lastud mul idülli kaua nautida, sest selja tagant tuli hõbedane auto, millest astusid välja mees ja naine sülelapsega. Oskamata kuidagi reageerida, kükitasin allikaäärsel kivil edasi. Kergest vestlusest ilmnes, et perekond oli tulnud oma veetagavarasid täitma. Rahu leidmise lootuses kulgesin mööda jalgrada ranna poole edasi.
Pisike paadike lainetes loksumas, kõrkjad tuule käes lookas ja õrn tuuleke juukseid sasimas tahtsin näha, kuhu mu tee välja viib. Astusin tasakesi rannalt puude taha ja üha uuesti vee äärde, avastades enese jaoks veel ja veel kaunimaid kohti. Kuni tuli auto, bass põhjas, puistas RMK lõkkeplatsile peotäie inimesi ja koeri, kes kiledal häälel hõigates vee poole jooksid. "Siin on isegi liivane!" kajas minuni, kui tasahilju põõsa taha peitusin ja võõraste eest põgenesin.
Läksin sama teed mööda tagasi allikani, täitsin oma veepudeli, võtsin ratta ning suundusin teist rada kaudu samas suunas, mis ennegi. Leidsin veel ühe allika, mis kahjuks kuivanud oli, kuid mille säng puude vahelt siiski mereni viis. RMK alalt olid rahurikkujad selleks korraks põgenenud ja ma olin mere ääres täiesti üksi. Nii ihuüksi, et kui keegi oleks parasjagu minu teele sattunud, oleksin ma ta uimaseks löönud, sest mul oli iseendaga nii hea, nii hea...
Mööda rannajoont liikudes ja kuusepuude vahelistest ämblikuvõrkudest läbi pugedes tundsin, et võin sinna jäädagi. Ja ma oleksingi jäänud, sest tol hetkel leidsin oma paiga. Koha, kus tundsin end paremini kui kunagi varem ja kuhu tükike minu hingest maha jäi. Eemal ametlikest lõkkeplatsidest, kuid pisikest tuleaset hoidev nurgake mändide ja kuuskede vahel mere ääres sai hetkega mu lemmikkohaks koduümbruses.
Uudishimu kihutas aga takka ja nii istusin ma oma ustava ratsu Authori selga ning sukeldusin mööda pisikest rohtunud rada sügavamasse metsa. Eksimisvõimalust ei olnud, sest olin igast küljest ümbritsetud suurte maanteedega - kuskile oleks ikka välja jõudnud.
Leidsin tee, mida mööda mu tuttav sõidab, kui kiiremini koju saada tahab, ning mõtlesin ka ise selle kvaliteedi ära proovida. Läks teine enamuses allamäge, oli ümbritsetud mändidest, samblast ja pohladest ning hargnes mitmes kohas. Jõudes asulasse X, mis asub minu kodust umbes 10 kilomeetri kaugusel, pidin sügavalt kaaluma, kustkaudu ma tagasi lähen, sest variante oli vähemalt kolm. Välistasin kruusatee, sest tolmuseks saada ma ei tahtnud. Sama rada pidi tagasi minna ma samuti ei soovinud ja nii jäigi üle 17 kilomeetri pikkune tee, mis suuremas osas kaetud asfaldiga.
Üsna pea sundis tühi kõht mind otseteed otsima. Võtsin riski ja pöörasin ühele rohtunud metsarajale. Mida kaugemale maanteest jõudsin, seda kõhedam hakkas. Nähes pärast mitut minutit õunapuid ja talumaja, hingasin kergendatult, aga seda vaid seni, kuni vastu tuli kolmeks hargnev tee. Vaatasin kella, vaatasin päikest, vaatasin kella, vaatasin päikest ja panin enam-vähem paika, kus suunas on lõuna. Valisin vasakpoolse tee ning jõudsingi soovitud kohta. Edasi polnud muud kui jalavaev.
Kõige huvitavam on aga see, et põhjus, miks ma üldse jalgrattaga sõitma läksin, olid eelneva päeva kartulivõtust valusad lihased. Lootes, et korduv liigutamine lõõgastab, tegin endale hoopis karuteene ja koduasulas ratta seljast maha tulles pidin lihastes leiduva piimhappe tõttu peaaegu kokku kukkuma.
Oleks siis, et ma oma vigadest õpin - oh, ei! Järgmisel päeval olin taas oma valutavate reielihastega ratta seljas ja väntasin nelja tuule poole, et avastada järjest uusi ja uusi radu.
Pisike paadike lainetes loksumas, kõrkjad tuule käes lookas ja õrn tuuleke juukseid sasimas tahtsin näha, kuhu mu tee välja viib. Astusin tasakesi rannalt puude taha ja üha uuesti vee äärde, avastades enese jaoks veel ja veel kaunimaid kohti. Kuni tuli auto, bass põhjas, puistas RMK lõkkeplatsile peotäie inimesi ja koeri, kes kiledal häälel hõigates vee poole jooksid. "Siin on isegi liivane!" kajas minuni, kui tasahilju põõsa taha peitusin ja võõraste eest põgenesin.
Läksin sama teed mööda tagasi allikani, täitsin oma veepudeli, võtsin ratta ning suundusin teist rada kaudu samas suunas, mis ennegi. Leidsin veel ühe allika, mis kahjuks kuivanud oli, kuid mille säng puude vahelt siiski mereni viis. RMK alalt olid rahurikkujad selleks korraks põgenenud ja ma olin mere ääres täiesti üksi. Nii ihuüksi, et kui keegi oleks parasjagu minu teele sattunud, oleksin ma ta uimaseks löönud, sest mul oli iseendaga nii hea, nii hea...
Mööda rannajoont liikudes ja kuusepuude vahelistest ämblikuvõrkudest läbi pugedes tundsin, et võin sinna jäädagi. Ja ma oleksingi jäänud, sest tol hetkel leidsin oma paiga. Koha, kus tundsin end paremini kui kunagi varem ja kuhu tükike minu hingest maha jäi. Eemal ametlikest lõkkeplatsidest, kuid pisikest tuleaset hoidev nurgake mändide ja kuuskede vahel mere ääres sai hetkega mu lemmikkohaks koduümbruses.
Uudishimu kihutas aga takka ja nii istusin ma oma ustava ratsu Authori selga ning sukeldusin mööda pisikest rohtunud rada sügavamasse metsa. Eksimisvõimalust ei olnud, sest olin igast küljest ümbritsetud suurte maanteedega - kuskile oleks ikka välja jõudnud.
Leidsin tee, mida mööda mu tuttav sõidab, kui kiiremini koju saada tahab, ning mõtlesin ka ise selle kvaliteedi ära proovida. Läks teine enamuses allamäge, oli ümbritsetud mändidest, samblast ja pohladest ning hargnes mitmes kohas. Jõudes asulasse X, mis asub minu kodust umbes 10 kilomeetri kaugusel, pidin sügavalt kaaluma, kustkaudu ma tagasi lähen, sest variante oli vähemalt kolm. Välistasin kruusatee, sest tolmuseks saada ma ei tahtnud. Sama rada pidi tagasi minna ma samuti ei soovinud ja nii jäigi üle 17 kilomeetri pikkune tee, mis suuremas osas kaetud asfaldiga.
Üsna pea sundis tühi kõht mind otseteed otsima. Võtsin riski ja pöörasin ühele rohtunud metsarajale. Mida kaugemale maanteest jõudsin, seda kõhedam hakkas. Nähes pärast mitut minutit õunapuid ja talumaja, hingasin kergendatult, aga seda vaid seni, kuni vastu tuli kolmeks hargnev tee. Vaatasin kella, vaatasin päikest, vaatasin kella, vaatasin päikest ja panin enam-vähem paika, kus suunas on lõuna. Valisin vasakpoolse tee ning jõudsingi soovitud kohta. Edasi polnud muud kui jalavaev.
Kõige huvitavam on aga see, et põhjus, miks ma üldse jalgrattaga sõitma läksin, olid eelneva päeva kartulivõtust valusad lihased. Lootes, et korduv liigutamine lõõgastab, tegin endale hoopis karuteene ja koduasulas ratta seljast maha tulles pidin lihastes leiduva piimhappe tõttu peaaegu kokku kukkuma.
Oleks siis, et ma oma vigadest õpin - oh, ei! Järgmisel päeval olin taas oma valutavate reielihastega ratta seljas ja väntasin nelja tuule poole, et avastada järjest uusi ja uusi radu.
Pilt: nataliajol