“Issand, see on mingi Jeesus ju, Eedam ja Aava!”

    28. jaanuarist kuni 4. märtsini võib Saaremaa Kunstistuudios imetleda näitust Tartu Kunstikooli digikunsti eelkooli digimaali ja šabloonmaali töödest. Autorid on eranditult noored vanuses 13-18 eluaastani. Teosed on valminud 2011-2013. aastal kestnud projekti “Digikunsti eelkool” raames, kus toimusid ringid, milles tutvustasid digimaali, animatsiooni, 3D modelleerimist ja stencil-kunsti.

    Eelkooli projektis osalenute ühistööna olid valminud kaks stencil-maali, mis pealtnäha meenutasid grafiitot. Stencil-iks nimetatakse õhukesest materjalist lehte, näiteks paberit, plastikut või metalli, millest on välja lõigatud kujund või tähed. Läbi avade pihustatakse või tupsutatakse alusmaterjalile värvi, misjärel välja lõigatud kujutis kandub üle alusmaterjalile. Antud näitusel oli aluspind eelnevalt üle pihustatud erinevate aerosoolvärvidega ning hiljem stencil-eid kasutades lõuendile kantud pildikesi ja teksti. Silma jäi internetis kuulus “trollface”, Charlie Chaplini näoga Marilyn Monroe kujutis ning tsitaat “Issand, see on mingi Jeesus ju, Eedam ja Aava!”. Üldiselt tundusid ühistööd huvitavad ning tekkis soov ka ise midagi taolist katsetada.

    Näitusel leidus ainult üks 3D graafikamaal, mis pole ime, sest 3D modelleerimine võtab üsna kaua aega ja teadmisi. 3D graafika juures teeb pool tööd arvuti. Nimelt joonistab kunstnik küll põhiobjektid, kuid valguse ja varju paneb paika programm. 13-aastase Mart Piirimetsa robotid oleksid võinud kontrastseid värve kasutades taustast rohkem eristuda, kuid vanust ja protsessi keerukust arvestades sai noormees siiski hästi hakkama.

    Digimaal on arvuti ja vastava tarkvara abil loodud maal. Arvutis joonistades kasutatakse traditsioonilisi maalimismeetodeid. Kui tavaliselt maalitakse pintsliga lõuendile, siis digikunstniku abivahenditeks on kas hiir või puutetundlik graafikalaud ja vastav pliiats. Arvutiprogramm kuvab graafikalaual tehtud pliiatsiliigutused pintslitõmmetena digitaalsele lõuendile. Võimalik on valida erinevate pintslikujude ja tugevuste vahel, et saavutada soovitud efekti.

    Kui pintsli või pliiatsiga lõuendile või paberile maalides ei ole tihti võimalik tehtut kustutada, siis digimaali puhul võib alati tagasi pöörduda ükskõik millisesse etappi joonistamisprotsessi juures. Objekte võib käsitleda ükshaaval, neid või nende erinevaid osi vaheldumisi pildil peita või näidata. Samuti on võimalik digitaalse lõuendi suurust ja kuju tervikpilti rikkumata muuta.

    Näitusel olid esitatud 14-aastaste Paula Voolu, Kulla Mellovi ja Ingmar Feldmanni, 15-aastase Helene Tauri, 17-aastase Liispet Kaiseli ja 18-aastaste Maarja Poska, Arle Kõrkja, Stina Leegi ja Siim Lääne digimaalid. Kuna noortele kunstihuvilistele ei olnud ette antud kindlat teemat, olid ka maalid väga omanäolised. Oli nii loodust, inimest kui loomi kujutavaid pilte.

    Ka tehnikad erinesid suuresti. Näiteks Maarja Poska oli oma džunglivaatel värve sulandanud ning valguse ja varjuga mänginud, samas kui Siim Lääne teoses olid puhtad erksad värvid ning puudus varjutamine. Mõningad nooremate autorite teosed olid tagasihoidlikud ja kujutasid ainult üht objekti, nagu Paula Voolu naisekujutis, mis meenutas veidi moejoonist, ning Ingmar Feldmanni tiigriportree. Enamik töid olid värvilised, välja arvatud Liispet Kaiseli unistava ilmega must-valge ja seepiatoonides triibuline neiu tumeda tähistaeva taustal.

    Minule isiklikult meeldisid kõik digimaalid, kuid kuna kõigest kirjutada ei saa, tooksin esile kõige meeldejäävamad. Arle Kõrkja maastikku kujutav maal meenutas pastelljoonistust ning toonid sulasid niivõrd hästi kokku, et kujutatu tundus olevat päris. Samuti jäi tema teost lähemalt uurides silma vahva detail – onni peidetud indiaanlane. Ka Kulla Mellovi digimaal oli armsalt õrnroosa ja tütarlapselik. Toonid olid taaskord pastelsed, kontuurile eriti tähelepanu pööratud ei oldud, pigem sulatati värve ning varju.

    Kõige lemmikumaks digimaalide seast sai siiski Stina Leegi poolpaljas zombie (elav surnu). Ei oskagi täpselt öelda, kas teose ette tõmbas mind lõuendil kujutatud teema, erksad värvid või midagi muu. Neiu silmad olid väga detailselt joonistatud, ei suutnud algul uskudagi, et need pole päris. Vari ei ole küll sujuv, vaid terav, kuid stiiliga sobib see suurepäraselt. Pärast näitusel käimist võtsin maali autoriga ühendust, et teda kiita. Õnnestus pilt ka originaalfailina arvutisse saada, kuid tuleb tunnistada, et digitaalselt ei anna see mitte mingisugust efekti. Kunstistuudios seistes aga valdas mind emotsioonitulv.

    Seekord näitusel käies mõistsingi, et vahetu mulje on parem kui arvutist või raamatust pilte vaadates saadud kogemus. Samuti usun, et digikunsti näitused sobivad noortele enam kui traditsioonilise kunsti väljapanekud, sest tänapäeval ümbritseb kõiki digitaalkeskkond. Julgen soovitada Tartu kunstikooli eelkooli noorte töid vaatama minna kõigil, kes vähegi kunsti või digitaaljooniste vastu huvi tunnevad, sest kuigi kunstnikud on alles õppimisjärgus, on nende töid peaaegu sama hea silmitseda kui mõne professionaali omi.




Kasutatud materjalid:

Ruus, J. 2005. Mis on digimaal? URL=https://www.ria.ee/lib/am-2001-2005/18360_EB.HTM. 7. veebruar 2013.

Wikipedia contributors. Stencil. URL=http://en.wikipedia.org/w/index.php?title=Stencil&oldid=535356473. 7. veebruar 2013.

Autor: Stina Leek