Ma ei ole eriti inimene, kes kõik vabad hetked veedaks rannas või murul peesitades. Peamiselt sellepärast, et mu hele nahk ei talu päikest. Et ma ei oleks pärast pikemat õuesviibimist nagu punane vähk, pean ma end kaitsma riiete ja päikesekreemiga.
Olles paar nädalat ema mobiililaadijat kasutanud, olin lõpuks puhtalt uudishimu pärast kohustatud enda oma üles otsima. Kuna ma aga täpselt ei teadnud, kus laadijat viimati nägin, tuli ette võtta suuremat sorti päästeaktsioon. Kõigepealt vaatasin üle töökoha kapid, kuhu ma igasugu juhtmeid tolknema jätan. Aga kapis ei olnud! Leidsin hoopis kaks ämblikku, kastitäie turismivoldikuid ja arvutikõlarid. Ostsin omale eile arbuusi. Kui koju jõudsin, avastasin, et tädi oli samast poest veel saanud. Üks kodune ahnepäts polnud aga suvatsenud mulle helistada ning öelda, et teist ei ole tarvis tuua. Nii me siis istusime lõpuks kodus, kaks arbuusi kaenlas.
"Sind terwitades pojaga ja teile mõlemile palawaid mususid soowides. Meie jõutsime laupa õhtu Peterburi ja kohe pühapäewa hommiku jäutati meid ära, mina sain jälle töö roodu, et mina küll Peterburis ei sa tööd tegema wõib olla et kuhugile saadetakse. Oli kuulda et üks liik enne meid oli läinud Soome tööle.
[Vol 1] Neljapäeval rändasin loomaaias ringi käimisest väga väsinud ja valutavate jalgadega mööda Narva maanteed Tallinna ülikooli poole, kus mu majutaja Y töötab. Põigates aeg-ajalt poodidesse, jõudsin lõpuks kohale. Y tegi mulle pisikese ekskursiooni uues kompleksis, mis oli tol hetkel täis lõpetajaid ja nende õnnitlejaid. Põhjus, miks ma sealt ka üsna ruttu lähedal asuvasse bussipeatusesse põgenesin, kust X mind auto peale korjas. Kui ma endale mõned aastad tagasi uue jalgratta sain, olin ma selle järgi hull. 30 kilomeetrit päevas polnud minu jaoks mingi probleem. Igal õhtul üritasin ma täiesti vabatahtlikult leida aega, et veidigi pedaale tallata.
Kes ei tööta, see ei söö ja kuna minule meeldib süüa, otsustasin sel suvel tööle minna. Sobivaks kohaks osutus kohaliku söögikoha juures asuv infopunkt, kus kuuendast juunist üheksandani iga päev seitse tundi juba istutud on saadud. Neli päeva tööl, neli päeva puhkust - hetkegraafik sai kolleegiga nii sätitud.
Mul hakkas pisut igav ja internetis kolades leidsin Rahvusooper Estonia teatriblogi, mis võtab vastu noorte arvustusi ja retsensioone. Mis mul muud üle jäi, kui oma "Tannhäuseri" kallal nokitseda ning retsensioon ja blogipostitus kokku liita. Tulemust saab näha SIIT!
|
RattusÜhikarotid kolivad suveks õue: aeda, põllule, randa... Kas liitud? Arhiiv |