Tere, Butannaziba!
Kirjutan sulle siit jäiselt Eestimaalt. Olen nüüdseks juba kaks nädalat lumehangede vahel viibinud ja tundub, et ka ise jääpurikaks muutunud. Kas sa üldse tead, mis lumi on? Öeldakse, et see on külmunud veekristall. Kui selle vee saaks kuidagi meile Aafrikasse toimetada, ei peaks me enam kunagi põuaperioodide käes kannatama. Lund on siin lausa hunnikute viisi.
Kõige suurema šoki valmistas mulle ikkagi temperatuurierinevus. Ma teadsin ju küll, et Eestis on jahedam, kuid miski ei suutnud mind selliseks jäiseks vastuvõtuks ette valmistada. Kohe, kui olin hotelli asjad ära pannud, tormasin lähimasse poodi ning ostsin sealt endale karupüksid ja kasuka. Kui nüüd kasuka alla paks kampsun ja pikkade varrukatega pluus panna ning pükstest kanda kolme paari korraga, võib isegi soe hakata.
Päevad on siin ka lühikesed. Kui kodus saab terve päeva ja pool ööd takkapihta ringi joosta, siis Eestimaal ei jõua hommikul silmigi lahti lüüa, kui juba jälle pimedus käes. Käi või kobamisi ringi. Suuremates linnades on õnneks mingisugused säravate banaanidega pikad palmid, mis veidikenegi näha aitavad. Maakohtadest rääkida ei tasu, seal ei leia oma ninagi üles.
Tead, eestlased pole üldse inimeste tegu ega nägu. Käivad ringi, ise näost valged kui lubi! Isegi surnutel on näos rohkem värvi kui noil olevustel! Mina oma tõmmu nahaga paistan silma nagu must lammas. Kui tänaval kõnnin, siis varjavad mantel, sall ja müts mu tumeda naha ära, kuid sa peaksid nägema, mis pilkudega nad mind näiteks ujulas jõllitavad! Üritavad küll silmanurgast piiluda, kuid jäävad alatasa vahele. Oleks siis veel, et tuleksid juurde ja teeksid juttu – selle vastu poleks mul midagi, kuid hiljem niiviisi tasakesi sosistada on inetu. Lapsed vähemalt on ausad, nemad ei valeta. Näitavad eemalt näpuga ja ütlevad: “Must onu!” Vanemad saavad ainult selleks hetkeks natuke jumet näkku ning lähevad juustejuurteni punaseks, üritades lapsi vaigistada ja eemale tirida. Kuid ega lapsesuu ei valeta! Nemad ütlevad ikka kõik kohe ausalt välja. Naljakad inimesed siin külmal maal.
Elutingimused on siin ka kangesti kitsad. Meie onnide asemel on siin suured puidust ja betoonist kastid virnas. Linnas on eriti vähe ruumi, maal veel kuidagi...
Käisin loodusloo muuseumis kohalikke loomi ja taimi imetlemas. Kõik on nii karvased ja veidrad. Meie lõvi asemel on neil suur paks karu. Ninasarvikuid, pärdikuid ja sebrasid Eestis pole. Ainult pisikesed jänesed, hundid, ilvesed, metssead, mõni orav, hiir ja sisalik. Mõtlesin mõne looma kaasa osta, aga loomapoodides müüakse ainult Aafrikast pärit kirevaid papagoisid ja närilisi.
Kolmapäeval käisin teatris. Midagi halba selle kohta öelda polegi. Naerda sai, nutta sai, täitsa vägev värk! Mõtlesin kogu aeg, et peaks meie külla ka ühe sellise kaadervärgi korraldama. Mis see siis ära ei ole! Inimesi on, riidehilpe laseme naistel ja lastel korraldada, mehed saavad rekvisiite teha... Tea ainult, kellele esineksime? Oi, aga veelgi parem mõte oleks ju ahviteater teha! Treeniksime Bujune, Atsu, Kato ja Nkruma näitlema ja terve küla saaks kõhutäie naerda!
Nüüdseks olen kliima ja rahvaga isegi ära harjunud. Öeldakse, et inimene kohaneb kõigega ja ega's minagi mõni erand ole! Nüüd tuleb vaid loota, et tagasi tulles Aafrika mulle liiga palav ei tundu. Hoia sina senikaua ilusti Kayodel, Nsonowal, Oluwaseunil, Mosil, Zuberil, Oyool, Sithembilel ja Chukwuemekal silma peal. Tead ju lapsi küll... Eit ei jõua ka kõike korraga jälgida. Eks ma varsti tule tagasi ka, palju pole veel jäänud!
Kõike head,
Enyinnaya.
Kirjutan sulle siit jäiselt Eestimaalt. Olen nüüdseks juba kaks nädalat lumehangede vahel viibinud ja tundub, et ka ise jääpurikaks muutunud. Kas sa üldse tead, mis lumi on? Öeldakse, et see on külmunud veekristall. Kui selle vee saaks kuidagi meile Aafrikasse toimetada, ei peaks me enam kunagi põuaperioodide käes kannatama. Lund on siin lausa hunnikute viisi.
Kõige suurema šoki valmistas mulle ikkagi temperatuurierinevus. Ma teadsin ju küll, et Eestis on jahedam, kuid miski ei suutnud mind selliseks jäiseks vastuvõtuks ette valmistada. Kohe, kui olin hotelli asjad ära pannud, tormasin lähimasse poodi ning ostsin sealt endale karupüksid ja kasuka. Kui nüüd kasuka alla paks kampsun ja pikkade varrukatega pluus panna ning pükstest kanda kolme paari korraga, võib isegi soe hakata.
Päevad on siin ka lühikesed. Kui kodus saab terve päeva ja pool ööd takkapihta ringi joosta, siis Eestimaal ei jõua hommikul silmigi lahti lüüa, kui juba jälle pimedus käes. Käi või kobamisi ringi. Suuremates linnades on õnneks mingisugused säravate banaanidega pikad palmid, mis veidikenegi näha aitavad. Maakohtadest rääkida ei tasu, seal ei leia oma ninagi üles.
Tead, eestlased pole üldse inimeste tegu ega nägu. Käivad ringi, ise näost valged kui lubi! Isegi surnutel on näos rohkem värvi kui noil olevustel! Mina oma tõmmu nahaga paistan silma nagu must lammas. Kui tänaval kõnnin, siis varjavad mantel, sall ja müts mu tumeda naha ära, kuid sa peaksid nägema, mis pilkudega nad mind näiteks ujulas jõllitavad! Üritavad küll silmanurgast piiluda, kuid jäävad alatasa vahele. Oleks siis veel, et tuleksid juurde ja teeksid juttu – selle vastu poleks mul midagi, kuid hiljem niiviisi tasakesi sosistada on inetu. Lapsed vähemalt on ausad, nemad ei valeta. Näitavad eemalt näpuga ja ütlevad: “Must onu!” Vanemad saavad ainult selleks hetkeks natuke jumet näkku ning lähevad juustejuurteni punaseks, üritades lapsi vaigistada ja eemale tirida. Kuid ega lapsesuu ei valeta! Nemad ütlevad ikka kõik kohe ausalt välja. Naljakad inimesed siin külmal maal.
Elutingimused on siin ka kangesti kitsad. Meie onnide asemel on siin suured puidust ja betoonist kastid virnas. Linnas on eriti vähe ruumi, maal veel kuidagi...
Käisin loodusloo muuseumis kohalikke loomi ja taimi imetlemas. Kõik on nii karvased ja veidrad. Meie lõvi asemel on neil suur paks karu. Ninasarvikuid, pärdikuid ja sebrasid Eestis pole. Ainult pisikesed jänesed, hundid, ilvesed, metssead, mõni orav, hiir ja sisalik. Mõtlesin mõne looma kaasa osta, aga loomapoodides müüakse ainult Aafrikast pärit kirevaid papagoisid ja närilisi.
Kolmapäeval käisin teatris. Midagi halba selle kohta öelda polegi. Naerda sai, nutta sai, täitsa vägev värk! Mõtlesin kogu aeg, et peaks meie külla ka ühe sellise kaadervärgi korraldama. Mis see siis ära ei ole! Inimesi on, riidehilpe laseme naistel ja lastel korraldada, mehed saavad rekvisiite teha... Tea ainult, kellele esineksime? Oi, aga veelgi parem mõte oleks ju ahviteater teha! Treeniksime Bujune, Atsu, Kato ja Nkruma näitlema ja terve küla saaks kõhutäie naerda!
Nüüdseks olen kliima ja rahvaga isegi ära harjunud. Öeldakse, et inimene kohaneb kõigega ja ega's minagi mõni erand ole! Nüüd tuleb vaid loota, et tagasi tulles Aafrika mulle liiga palav ei tundu. Hoia sina senikaua ilusti Kayodel, Nsonowal, Oluwaseunil, Mosil, Zuberil, Oyool, Sithembilel ja Chukwuemekal silma peal. Tead ju lapsi küll... Eit ei jõua ka kõike korraga jälgida. Eks ma varsti tule tagasi ka, palju pole veel jäänud!
Kõike head,
Enyinnaya.