Aadlidaami kiri rüütlile

Mu kallis härra, mis te nüüd,
te panete mind tundma süüd,
sest teie vastu iha suur.
Ning ei jää minul üle muud,
kui tunnistada teile, et
on kätte jõudnud nüüd see hetk,
kui enam ei saa varjata
tõde – teid ma armastan!

Mul Amor kuldse noolega
südant läbistan'd on hoolega,
ja muusad kõrvu hüüavad –
teid peaksin kinni püüdma ma.

Oh õnnetust, oh seda valu!
Teilt ainult ühte asja palun –
et hoiaksite salajas
veel meie iha palava.

Sest vanemad ei halasta –
kui isa praegu avastaks,
et lõkendamas meie vahel
midagi, mis suisa pahe.
Mind paneks kinni lossitorni
ning teie jookseksite tormi,
et kätte saada daami kaunist,
vaevatud nii kurjast faunist,
kes vaid tahab liialt säästa,
oma roosinuppu päästa.
Te silmis märkab ohtu ta -
ei ole sünnis kohtuda.

Seepärast palun, rüütel hallis,
te elu mulle väga kallis,
et säästaksite hingepiinast
seda, kes teid tahab kiivalt.

Ehk unustate hetkeks veel,
et roosidega kaetud tee,
sest okkalisi ohakaid
me jalge ette lendab vaid.
Ei lasta armastajal kahel
näha üksteist kasvõi vahel.
Ning kuna teised keelavad,
nad pisaraid nüüd neelavad...

Mu rüütel, ei ma suuda nii,
on ebainimlik see piin,
ei hooli enam sellest ma,
mis teised peaksid ütlema!

Las kohtume, mu armas, siis,
kuid lühikeseks jääb see viiv,
mil saan te kaisus viibida.
Oo, arm mu hinges kriipimas!




                             (24.01.2013)

---

Autori märkus:

Imal luuletus on kirjutatud toakaaslase kirjanduse tunni koduse tööna, sest Rattus on lihtsalt väga abivalmis! Andke andeks, kui lääged read iiveldama ajavad, kuid rüütlid nimelt nii oma südamedaamidele austust avaldasidki.
Inspiratsiooni tuli uksel säravast majaplaanist, nõudepesusvammist ja dušisegistist.