Algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama - see on alati nii. "Kui juba Hemingway'ga otsa peale sain, võin ju samahästi veel mõne raamatu läbi lugeda," läbis pead mõte Anton Hansen Tammsaare romaani "Põrgupõhja uus Vanapagan" käes hoides.
Tammsaare sündis 30. jaanuaril 1878 talumehe pojana Albu vallas Vetepere külas. Valgustatud, kuid vaese pere lapsena suutis ta siiski piisavalt raha koguda, et lubada endale korralikku haridust. Ta õppis Väike-Maarja ja Hugo Treffneri Gümnaasiumis ning Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas. Jurstidiplom jäi tuberkuloosi haigestumise tõttu aga saamata.
Kirjandusega hakkas Tammsaare tegelema juba ülikooliajal. Tema töödest kajastub tolleaegne Eesti maaelu ja ühiskonnakriitika. Tammsaare on viljelenud paljusid žanre: romaan, novell, jutustus, miniatuur, kunstmuinasjutt, essee, artikkel ja muud. Tema kõige tuntumad teosed on pentaloogia "Tõde ja õigus", "Kõrboja peremees" ning "Poiss ja liblik".
Kirjandusega hakkas Tammsaare tegelema juba ülikooliajal. Tema töödest kajastub tolleaegne Eesti maaelu ja ühiskonnakriitika. Tammsaare on viljelenud paljusid žanre: romaan, novell, jutustus, miniatuur, kunstmuinasjutt, essee, artikkel ja muud. Tema kõige tuntumad teosed on pentaloogia "Tõde ja õigus", "Kõrboja peremees" ning "Poiss ja liblik".
Taevas oli iga-aastane hingedepäev, mil tehti kokkuvõtteid, arveldusi ja sorteerimisi. Vanapagangi ootas ukse taga oma jagu, kuid ingel ei tulnud ega tulnud. Kannatuse katkedes koputas ta valjusti uksele, mille vaatepilust ilmus nähtavale vana tuttava Peetruse nägu. Pärast meelitamist sai Vanapagan teada, et Taevas suuremat sorti reformid toimumas on ning kui ta kunagi veel hingi saada tahab, peab põrguline maa peale minema ning õndsa inimesena surema. Et Põrgu aga tühi olla ei või, ei jäänud Vanapaganal muud üle, kui sammud inimeste suunas seada.
Põrgupõhja talu oli pärast eelmise omaniku surma tühjalt seisma jäänud, kuni ühel päeval sealtpoolt suitsu tõusmas nähti. Talusse oli kolinud keegi tünja kehakuju ja punase habemega end Vanapaganaks nimetav Jürka koos oma naise Lisetega. Kust nood tulid ja kes nad õieti olid, ei teadnud keegi, aga et kellelgi Põrgupõhjale otseselt asja polnud, lasti neil seal rahus olla.
Uuel pererahval polnud killukestki maist vara. Nii läksidki nad külla üleliigseid pudulojuseid otsima, keda kellelgi siiski anda ei olnud. See-eest pakkus üks noorik neile pisikest halli kassipoega, kelle Lisete hea meelega Vanapagana kaelaräti sees koju viis. Olles oma suures puuduses üksi, aitas neid lõpuks siiski üks küürakas vanamees,kes Jürka ja Lisete ümbruskonna kõige rikkama ja tuntuma mehe Kaval-Antsu juurde juhatas.
Oleksid Vanapagan ja tema eit teadnud, kuidas Ants neid hiljem nöörima hakkab, pööranuks nad vististi otsekohe ümber ja läinud tagasi Põrgusse. Et nad seda aga ei teadnud, võtsid nad Antsult hea meelega vastu vankri, setuka, saha, tallega lamba, seapõrsa, lehma ja pisut söödavatki. Vastutasuks nõustus Jürka heategija juures tööd tegema.
Pikapeale tundus, et Jürka Antsu juures elabki, sest suure koormuse tõttu ei jäänud mahti isegi koju minna. Kui ta seda ükskord siiski tegi, leidis ta eide sulase kaisus olevat ning pani pühas vihas põlema heinaküüni, kus sees poiss end peitis. Pärast seda Jürka enam Põrgupõhjale poissi ei tahtnud. Küll aga oli ta nõus tüdrukuks võtma Juula, kes oli tüse ja tugev ning jaksas kõiki mehetöid teha.
Juula agarus ja tugevus meeldisid Vanapaganale väga ning nii juhtuski, et sarvilise lapsed tõi ilmale mitte tema enese naine, vaid teenijatüdruk. Lisete oli niivõrd löödud, et heitis sängi ja lamas seal söömata-joomata seni, kuni suri.
Majapidamise võttis üle Juula, kellega peagi ka pulmad tehti, sest muidu ei oleks saanud vastsündinud kaksikuid hingekirja panna. Ning lapsi tuli neil kohe suurema hooga. Kord terve perega marjul käies kohtasid nad poegadega emakaru. Tugevale Jürkale oli käkitegu mesikäpp tappa, kuid ametnikega ta nii hõlpsalt hakkama ei saanud. Peagi ilmnes, et Jürka dokumendid on valed ning teda kiusati rohkem kui kunagi varem. Kaval-Antsu soovitusel ütles Vanapagan, et tema Venemaalt tulnud ning seal hoobi pähe saanud ja selle tõttu midagi ei mäleta.
Kui Jürka ametnike poolt lõpuks ometi rahule jäeti, hakkas teda mõjutama Kaval-Ants, kes käskis Põrgupõhja päriseks osta. Sissemakse laenas Vanapagan Antsult, suurendades oma võlga mehe ees veelgi. Lisaks soovitas ta maaparandusrahadega teelahkmele pood ehitada, aga et pettusest teada ei saadaks, see Antsu nimele kirjutada. Kui siis Vanapaganal asjad allamäge minema hakkasid, nõudis Ants Jürkalt välja nii maja kui ka Põrgupõhja.
Vanapagana lastel ei läinud sugugi paremini. Noor Jürka, üks kaksikutest, sattus Kaval-Antsu tütre Eleonoore lõksu, kes teda meelitas ja keelitas, kuid kohtumistele oma venna noore Antsu saatis, mõttega, et see noorele Jürkale peksa annab. Põrgukutsikatest inimese jõud aga üle ei käi ning noor Ants pidi alati alla vanduma. Masinatega on siiski teine lugu. Noor Jürka kaotas tehases käe ning poos end pärast seda üles.
Tema asemele nõudis Kaval-Ants uut töölist ning niiviisi saadetigi tema juurde Vanapagana noorem poeg Kusta, kellele enne sõnad peale loeti, et ta kättpidi masinate vahele ei roniks. Samuti kippus kodust eemale peretütar Maia, kellel õnnestus saada Kaval-Antsu toatüdrukuks. Sakste juures võlus tema ära noor Ants, kes temaga lakas hullates tüdrukule karuteene tegi. Noor Ants lubas Maia küll ära võtta, aga mitte siis, kui asjad parasjagu sedasi on. Niisiis leiti kaasosaline, kuid kui Maia verest tühjaks jooksis, öeldi siiski, et ta ise endale käe külge pannud oli.
Noor Ants põgenes tühisel ettekäändel välismaale, kust Jürkal teda mingi hinna eest kätte saada polnud võimalik. Kusta lubas siiski õe surma eest kätte maksta ning jäi õiget aega ootama. Kui noor Ants välismaalt naasis, oli parasjagu vähihooaeg. Ühel ööl kaelas rippuva abielunaisega lõkke äärest eemale põõsastesse minnes, avanes Kustal paras hetk. Ta uputas nad mõlemad kaelakuti madalas vees.
Kuna Juula ja Jürka aastatega oma esimese nooruse kaotanud olid, tuli naisel vaikselt haua poole seadma hakata. Õpetajalt patud andeks saanud, nägi Juula veel, kuidas abikaasa temale hööveldatud laudade ja samblast vooderdusega kirstu tegi, ning suikus seejärel igavesse unne.
Põrgupõhja vajas perenaist, kuid et Jürka uuest naisest midagi kuulda ei tahtnud, jäi talu valvama noorim tütar Riia, kellel käis salaja abis naabrinaine. Kõrvaltalu perekond aga väga viisakas siiski polnud, sest koos Kaval-Antsuga peeti plaan Põrgupõhja ära osta. Et tema üles haritud talu aga võõraste kätte ei satuks, pistis Jürka räästasse tule ning kõik hooned põlesid maha. Omas pühas vihas ei taibanud ta, et maja põletades tegi ta Antsule teene. See-eest viskas Jürka Antsu sellise hooga üle aia, et tollel pealuu mõranes.
Kord juba maapealse põrguga algust teinud, liikus Jürka edasi Kaval-Antsu enese tallu, millele ta ka tule otsa pani. Ühestki mehest polnud Vanapaganale vastast, kuid kukkuva tala all ta oma otsa siiski leidis.
Pärast mõningaid arutlusi otsustati Jürka siiski surnuaiale matta, sest ainult nii oli tal võimalus õndsaks saada. Neli meest viisid vankriga tema kirstu kohale, kaasas isast ja emast maha jäänud tütar Riia. Hauda kinni ajades istus kirstu peal aga must siniste silmade ja pika sabaga olevus, kes august välja hüppas ja tuhatnelja minema jooksis.
Proloogis ilmub Vanapagan taaskord Taeva uste taha, et teada saada, kas ta sai õndsaks või ei. Et Vanapagan aga hingelt siiski päris inimene pole, kestsid arutlused kõrgemate võimude seas veel pikka aega.
Põrgupõhja talu oli pärast eelmise omaniku surma tühjalt seisma jäänud, kuni ühel päeval sealtpoolt suitsu tõusmas nähti. Talusse oli kolinud keegi tünja kehakuju ja punase habemega end Vanapaganaks nimetav Jürka koos oma naise Lisetega. Kust nood tulid ja kes nad õieti olid, ei teadnud keegi, aga et kellelgi Põrgupõhjale otseselt asja polnud, lasti neil seal rahus olla.
Uuel pererahval polnud killukestki maist vara. Nii läksidki nad külla üleliigseid pudulojuseid otsima, keda kellelgi siiski anda ei olnud. See-eest pakkus üks noorik neile pisikest halli kassipoega, kelle Lisete hea meelega Vanapagana kaelaräti sees koju viis. Olles oma suures puuduses üksi, aitas neid lõpuks siiski üks küürakas vanamees,kes Jürka ja Lisete ümbruskonna kõige rikkama ja tuntuma mehe Kaval-Antsu juurde juhatas.
Oleksid Vanapagan ja tema eit teadnud, kuidas Ants neid hiljem nöörima hakkab, pööranuks nad vististi otsekohe ümber ja läinud tagasi Põrgusse. Et nad seda aga ei teadnud, võtsid nad Antsult hea meelega vastu vankri, setuka, saha, tallega lamba, seapõrsa, lehma ja pisut söödavatki. Vastutasuks nõustus Jürka heategija juures tööd tegema.
Pikapeale tundus, et Jürka Antsu juures elabki, sest suure koormuse tõttu ei jäänud mahti isegi koju minna. Kui ta seda ükskord siiski tegi, leidis ta eide sulase kaisus olevat ning pani pühas vihas põlema heinaküüni, kus sees poiss end peitis. Pärast seda Jürka enam Põrgupõhjale poissi ei tahtnud. Küll aga oli ta nõus tüdrukuks võtma Juula, kes oli tüse ja tugev ning jaksas kõiki mehetöid teha.
Juula agarus ja tugevus meeldisid Vanapaganale väga ning nii juhtuski, et sarvilise lapsed tõi ilmale mitte tema enese naine, vaid teenijatüdruk. Lisete oli niivõrd löödud, et heitis sängi ja lamas seal söömata-joomata seni, kuni suri.
Majapidamise võttis üle Juula, kellega peagi ka pulmad tehti, sest muidu ei oleks saanud vastsündinud kaksikuid hingekirja panna. Ning lapsi tuli neil kohe suurema hooga. Kord terve perega marjul käies kohtasid nad poegadega emakaru. Tugevale Jürkale oli käkitegu mesikäpp tappa, kuid ametnikega ta nii hõlpsalt hakkama ei saanud. Peagi ilmnes, et Jürka dokumendid on valed ning teda kiusati rohkem kui kunagi varem. Kaval-Antsu soovitusel ütles Vanapagan, et tema Venemaalt tulnud ning seal hoobi pähe saanud ja selle tõttu midagi ei mäleta.
Kui Jürka ametnike poolt lõpuks ometi rahule jäeti, hakkas teda mõjutama Kaval-Ants, kes käskis Põrgupõhja päriseks osta. Sissemakse laenas Vanapagan Antsult, suurendades oma võlga mehe ees veelgi. Lisaks soovitas ta maaparandusrahadega teelahkmele pood ehitada, aga et pettusest teada ei saadaks, see Antsu nimele kirjutada. Kui siis Vanapaganal asjad allamäge minema hakkasid, nõudis Ants Jürkalt välja nii maja kui ka Põrgupõhja.
Vanapagana lastel ei läinud sugugi paremini. Noor Jürka, üks kaksikutest, sattus Kaval-Antsu tütre Eleonoore lõksu, kes teda meelitas ja keelitas, kuid kohtumistele oma venna noore Antsu saatis, mõttega, et see noorele Jürkale peksa annab. Põrgukutsikatest inimese jõud aga üle ei käi ning noor Ants pidi alati alla vanduma. Masinatega on siiski teine lugu. Noor Jürka kaotas tehases käe ning poos end pärast seda üles.
Tema asemele nõudis Kaval-Ants uut töölist ning niiviisi saadetigi tema juurde Vanapagana noorem poeg Kusta, kellele enne sõnad peale loeti, et ta kättpidi masinate vahele ei roniks. Samuti kippus kodust eemale peretütar Maia, kellel õnnestus saada Kaval-Antsu toatüdrukuks. Sakste juures võlus tema ära noor Ants, kes temaga lakas hullates tüdrukule karuteene tegi. Noor Ants lubas Maia küll ära võtta, aga mitte siis, kui asjad parasjagu sedasi on. Niisiis leiti kaasosaline, kuid kui Maia verest tühjaks jooksis, öeldi siiski, et ta ise endale käe külge pannud oli.
Noor Ants põgenes tühisel ettekäändel välismaale, kust Jürkal teda mingi hinna eest kätte saada polnud võimalik. Kusta lubas siiski õe surma eest kätte maksta ning jäi õiget aega ootama. Kui noor Ants välismaalt naasis, oli parasjagu vähihooaeg. Ühel ööl kaelas rippuva abielunaisega lõkke äärest eemale põõsastesse minnes, avanes Kustal paras hetk. Ta uputas nad mõlemad kaelakuti madalas vees.
Kuna Juula ja Jürka aastatega oma esimese nooruse kaotanud olid, tuli naisel vaikselt haua poole seadma hakata. Õpetajalt patud andeks saanud, nägi Juula veel, kuidas abikaasa temale hööveldatud laudade ja samblast vooderdusega kirstu tegi, ning suikus seejärel igavesse unne.
Põrgupõhja vajas perenaist, kuid et Jürka uuest naisest midagi kuulda ei tahtnud, jäi talu valvama noorim tütar Riia, kellel käis salaja abis naabrinaine. Kõrvaltalu perekond aga väga viisakas siiski polnud, sest koos Kaval-Antsuga peeti plaan Põrgupõhja ära osta. Et tema üles haritud talu aga võõraste kätte ei satuks, pistis Jürka räästasse tule ning kõik hooned põlesid maha. Omas pühas vihas ei taibanud ta, et maja põletades tegi ta Antsule teene. See-eest viskas Jürka Antsu sellise hooga üle aia, et tollel pealuu mõranes.
Kord juba maapealse põrguga algust teinud, liikus Jürka edasi Kaval-Antsu enese tallu, millele ta ka tule otsa pani. Ühestki mehest polnud Vanapaganale vastast, kuid kukkuva tala all ta oma otsa siiski leidis.
Pärast mõningaid arutlusi otsustati Jürka siiski surnuaiale matta, sest ainult nii oli tal võimalus õndsaks saada. Neli meest viisid vankriga tema kirstu kohale, kaasas isast ja emast maha jäänud tütar Riia. Hauda kinni ajades istus kirstu peal aga must siniste silmade ja pika sabaga olevus, kes august välja hüppas ja tuhatnelja minema jooksis.
Proloogis ilmub Vanapagan taaskord Taeva uste taha, et teada saada, kas ta sai õndsaks või ei. Et Vanapagan aga hingelt siiski päris inimene pole, kestsid arutlused kõrgemate võimude seas veel pikka aega.
Vanapagan on maa peal Jürkana esinedes suur ja tugev, aga üsna rumal. "Kasvult ehk pisut üle keskmise, kuid rinnust ennem tünn kui mees. Käsivarred hoiduvad kehast nagu kangelt eemale. Nägu lai ja lopergune, otsaesine madal ja lame, peaaegu nõos, pea suur ja ümarik, juus punakas ning kräsus, kõrvade äärest ühenduses samasuguse habemega, mis ulatub alla kaelale ja vististi ka rinnale. Üldse on raske öelda, kus sellisel mehel habe võib lõppeda. Jalasääredki ehk täis tokerjat karva." (Tammsaare 1954: 13) Tal oli kinnisidee saada õndsaks, et niiviisi põrgu eksistentsi jätkata. Kuna Kaval-Ants oli talle öelnud, et töö tegemine kõige kiirem tee õndsuseni on, rabas ta nagu meeletu. Kõik tööd läksid tema tugevuse tõttu ta käes kiiresti ja korralikult. Kahjuks orjas ta enamasti mitte iseenda, vaid Antsu heaks. Sisimas ta küll kahtlustas, et Ants teda ninapidi veab, ja lõpuks sai temagi kannatus otsa.
Kaval-Ants oli jumalavallatu saks. Ta oli oma rikkuse kokku kuhjanud mitte töö, vaid pettuse ja kavaldamisega. Talle ei läinud teiste ebaõnn korda, peaasi, et tema sellest kasu lõigata sai. Sisimas kartis ta siiski Jürkat ja põrgusse minekut, ning uskus, et kord kuus armulaual ja pihtimas käies saab ta oma patud andeks. Vanapagan teadis tema aga kindlalt põrgus lõpetavat.
Lisete oli Vanapagana esimene naine, kes ei saanud lapsi ei oma ega võõraste meestega, nagu tõendas fakt, et ta sulasega vallatledes lapseootele ei jäänud. Tammsaare kirjeldab teda kui "väiksevõitu, kõhna, pisut vimmas süsimusta eite".
Juula oli seevastu "tüse ja tugev, suurte käte ja jämedate jalgadega oskas hobust rakendada ja jaksas kõiki mehetöid teha [---] muidu aga peeti teda pisut tohmakaks." (Tammsaare 1954: 41) Ta kandis ilmale mitu-mitu last, kellest esimesed olid kaksikud. Lisaks oli ta Vanapaganale alati truu ja hooliv abikaasa. Ta teadis Kaval-Antsu karta, sest oli ise kunagi sakste majas toatüdruk olnud.
Märkimisväärne tegelane on ka kohalik pastor. Tema teadis kõigi patte, kuid ei tohtinud neid kellelegi välja rääkida. Jürka väide, et too on Vanapagan, üllatas teda suuresti ja tekstist polegi aru saada, kas ta päriselt seda uskus või ei. Sellegipoolest pooldas ta Jürka soovi õndsaks saada ja andis tollele igati head nõu. Tänu usutegelase nõudmisele maeti Vanapagan siiski kristlikule surnuaiale, kust tema hing võis viimsepäeval üles tõusta. Kaval-Antsul käskis ta Jürkale kõik ausalt ära rääkida, et hingele rahu anda, kuid too ei talitlenud pastori jutu järgi.
Kaval-Ants oli jumalavallatu saks. Ta oli oma rikkuse kokku kuhjanud mitte töö, vaid pettuse ja kavaldamisega. Talle ei läinud teiste ebaõnn korda, peaasi, et tema sellest kasu lõigata sai. Sisimas kartis ta siiski Jürkat ja põrgusse minekut, ning uskus, et kord kuus armulaual ja pihtimas käies saab ta oma patud andeks. Vanapagan teadis tema aga kindlalt põrgus lõpetavat.
Lisete oli Vanapagana esimene naine, kes ei saanud lapsi ei oma ega võõraste meestega, nagu tõendas fakt, et ta sulasega vallatledes lapseootele ei jäänud. Tammsaare kirjeldab teda kui "väiksevõitu, kõhna, pisut vimmas süsimusta eite".
Juula oli seevastu "tüse ja tugev, suurte käte ja jämedate jalgadega oskas hobust rakendada ja jaksas kõiki mehetöid teha [---] muidu aga peeti teda pisut tohmakaks." (Tammsaare 1954: 41) Ta kandis ilmale mitu-mitu last, kellest esimesed olid kaksikud. Lisaks oli ta Vanapaganale alati truu ja hooliv abikaasa. Ta teadis Kaval-Antsu karta, sest oli ise kunagi sakste majas toatüdruk olnud.
Märkimisväärne tegelane on ka kohalik pastor. Tema teadis kõigi patte, kuid ei tohtinud neid kellelegi välja rääkida. Jürka väide, et too on Vanapagan, üllatas teda suuresti ja tekstist polegi aru saada, kas ta päriselt seda uskus või ei. Sellegipoolest pooldas ta Jürka soovi õndsaks saada ja andis tollele igati head nõu. Tänu usutegelase nõudmisele maeti Vanapagan siiski kristlikule surnuaiale, kust tema hing võis viimsepäeval üles tõusta. Kaval-Antsul käskis ta Jürkale kõik ausalt ära rääkida, et hingele rahu anda, kuid too ei talitlenud pastori jutu järgi.
Üldiselt oli raamat huvitav, miks muidu ei suutnud ma seda ööselgi käest panna, ja erinevalt Hemingway romaanist, lugesin läbi poole päevaga. Siiski oli keeruline lehti pöörata, sest iga lappamisega täitus süda järjest enam ja enam vihaga Kaval-Antsu ja sümpaatiaga Vanapagana vastu.
Lisaks muutis "Põrgupõhja uus Vanapagan" mu kõnepruuki veidi arhailisemaks. Sõnade järjekord läks segamini ja sajatusi lendas üsnagi vanamoeliselt - susi sind söögu.
Lisaks muutis "Põrgupõhja uus Vanapagan" mu kõnepruuki veidi arhailisemaks. Sõnade järjekord läks segamini ja sajatusi lendas üsnagi vanamoeliselt - susi sind söögu.
Lisalinke:
Tammsaare, Anton Hansen 1954. Põrgupõhja uus Vanapagan. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
- Riho Saard - Lunastuse teema A. H. Tammsaare romaanis "Põrgupõhja uus Vanapagan"
- Tsitaadid
- Eesti Filmi Andmebaas
- ETV Kullafond
Tammsaare, Anton Hansen 1954. Põrgupõhja uus Vanapagan. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
Pilt: danfantom