Naiste roll Vargamäel

Rahvasuus on levinud ütlus “Iga eduka mehe selja taga on naine.” Nii olid ka Anton Hansen Tammsaare romaani “Tõe ja õiguse” esimeses osas Vargamäel kangetele peremeestele toeks nende truud abikaasad ning töödel abiks virgad tütred.

Keskset rolli mängivad romaanis Vargamäe talude perenaised Krõõt, Mari ja Pearu abikaasa, kelle nime, muide, kordagi mainitud pole, kuid keda mees hellitavalt oma „lambasihvriks“ kutsub; nende tütred ja keelekandjast saunanaine. Iga õrnema soo esindaja natuur on omanäoline, kuid põhilised käitumisviisid ja ülesanded sarnanevad.

Naiste esmane roll oli kuuletuda meestele. Kuna kombed pooldasid meeste ülemvõimu ja domineerimist, tuli nende abikaasadel ja järeltulijatel nii mõnigi kord kannatada peksu, sõimu ja alandusi. Kuna Andres oskas joomisega piiri pidada, oli Eespere eevatütardel sageli kergem, samal ajal kui Pearu lambasihver oma kuraasi täis mehe ees lömitama pidi, et too lastele liiga ei teeks või mingisuguse rumalusega hakkama ei saaks.

Tolleaegses ühiskonnas ei olnud mõeldav, et abikaasad erineval nõul oleksid. Viimase sõna ütles mees ning teistel tuli sellega leppida. Naistel oli küll võimalik kavalusega oma teisepoole otsuseid mõjutada, kuid seda tuli teha tasa ja targu. Kuna kiriku poolt oli peale sunnitud arvamus, et mehel on alati õigus, ei vaevutud enamasti siiski manipuleerima.

Küll aga käitusid naised tihtipeale rivaalitsevate peremeeste lepitajatena, rääkides neile seda, mida nood parasjagu kuulda tahtsid. Nii näiteks keelitas Oru perenaine oma meest, et too purjus peaga naabri juurde kemplema ei läheks - „Las nemad tulevad enne meile, [---] meie olime ju enne neid Vargamäel, meil on siin rohkem õigust.“ (Tammsaare, 1964: 34)

Teine tähtis roll oli emadus. Peredes oli alati palju lapsi, sest iial ei võinud teada, millal haigus järeltulijate ridu hõrendab. Vargamäe perenaistelt oodati eelkõige poegi, kellest saaksid kohapärijad ning abililised talutöödel. Kui Pearu esimesed lapsed olid pojad, siis Krõõt oli pärast kolmanda tütre sündi lootust kaotamas, nähes, et Andres järjest enam ja enam temas pettub. Viimane laps, kelle kleenuke naine ilmale kandis, kasvas siiski tugevaks noormeheks.

Andrese teisel naisel Maril lastega probleemi polnud. Kokku sünnitas ta elu jooksul seitse maimukest ning hoolitses ka Krõõdast maha jäänud hingede eest. Ema suunav käsi oli Vargamäe laste jaoks eetiliselt kõige õpetavam, sest isa poolt tuli enamasti vaid töökasvatus ja teoloogia.

Emad olid alatasa märtrid, kes võsusid isade käest päästsid. Pearu abikaasa pidas oma pühaks kohustuseks laste kaitsmist purjus isa vägivallatsemise eest, sest „mis naine see on, kes ei jaksa ise oma mehe peksugi välja kannatada!“ (Tammsaare, 1964: 29). Ka Mari hoidis kadunud Krõõda tütreid Liisit ja Maretit ning üritas neile igati meelepärane olla. Üheskoos varjasid nad Andrese eest nii mõndagi, millest teada saades neiusid ehk füüsiline karistus oleks oodanud. Hellad ja hoolivad emad võtsid riske ainuüksi laste heaolu tagamiseks.

Eeskujuliku abikaasa ja ema rollile lisandusid ka perenaise kohustused. Talutööd jagunesid kaheks – raskemaid, nagu maaparandus ja külv, tegid mehed, ning veidi kergemaid, nagu loomade talitamine või köögimajandus, naised. Pisut lihtsam oli Oru talu perenaisel, kelle eest tegid paljud ülesanded ära palgatud sulased ja tüdrukud, sel ajal kui Mäe talus hinnati enam peresiseseid ressursse. Töö oli sageli tervist kahjustav ning osutus osaliselt ka Vargamäe Andrese esimese naise Krõõda enneaegse surma põhjuseks. Andresel oli nimelt arvamine, et „naine on ju inimene, mitte loom“ (Tammsaare, 1964: 159) ja seega ei pea tollel töö raskust arvesse võtma. Oma põhimõtete ekslikkust taipas ta kahjuks alles Krõõda surivoodil.

Kui Vargamäe perenaised olid enamasti tõsised ja asjalikud, siis hoopis teine lugu oli lastega. Eespere vanemad tütred Liisi ja Maret olid need, kes lõõritades soode ja põldude vahele rõõmu tõid. Nende varajaste töökohustuste hulka kuulus noorema venna hoidmine, vanemaks saades käidi karjas ning oldi abiks muudel kodustel toimetustel. Liisi ja Maret olid ka sillaks kahe vaenujalal oleva naaberpere vahel, suheldes ema-isa teadmata Oru poiste Joosepi ja Karlaga, kellest esimesega Liisi vastu vanemate tahtmist viimaks abiellus.

Üsna huvitav karakter Tammsaare „Tões ja õiguses“ on saunanaine. Tema on kohalik lobasuu, kuulujuttude levitaja ja keelekandja, põhjustades taolise käitumisega üsna palju halbagi. Tänu saunanaisele, kes sageli kohalikule õpetajaprouale kihelkonna elust rääkis, teadis kirikuõpetaja oma alamate patte ja voorusi vahest pareminigi kui need ise. Salakavala jutuga pani ta oma naise Mari truuduses kahtlema ka Jussi, kes pärast alatut laimu enese üles poos. Samas ei saa väita, nagu oleks saunatädi üdini negatiivne tegelane, sest vaatamata teravale keelele, mida ta hammaste taga hoida ei suutnud, käis ta sageli peres töödel või sünnitusel abiks.

Paljudest erinevatest isikuomadustest hoolimata mängisid kõik naised Vargamäel tähtsat rolli abikaasade, emade või töölistena. Raskest elust ja kannatustest hoolimata tulid nad alati neile antud ülesannetega toime ning võiksid olla eeskujuks ka tänapäeva õrnema soo esindajatele.




Kasutatud kirjandus:
Tammsaare, A. H. 1964. Tõde ja õigus I. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.


                                                                                                                                                        [03.10.2013]