Direktor
Elas kord üks lesknaine kahe tütrega. Päristütar oli laisk ja inetu, aga võõrastütar virk ja ilus. Iga päev pidi võõrastütar minema lasteaeda ja terve päeva seal veetma.
Ühel päeval aga jooksis tüdruk võõrasema juurde ja ütles: “Ema, mul ei lasta enam lasteaias käia. Nende arust olen ma juba liiga vana. Kas ma võin nüüd koju jääda?” Võõrasema aga ütles halastamatult: “Kui oled nii vana, et lasteaias enam käia ei saa, siis lähed kooli!” Tüdrukul ei jäänudki muud üle, kui koolis käima hakata.
Hommikul seadiski tütarlaps sammud suurde kõledasse koolimajja. Ta kõndis võõras majas, kuni jõudis matemaatika klassi, milles ootasid lahendamata ülesanded. Ruutvõrrandid hüüdsid talle: “Lahenda meid, siis on meist kellelgi kasu!” Tüdruk haaras pliiatsi ja lahendas kõik ülesanded. Siis läks ta edasi.Varsti jõudis ta eesti keele klassi, kus olid sõnavaraharjutused. Nad palusid teda: “Lahenda meid, siis on meist kellelgi kasu!” Tüdruk tegi kõik ülesanded valmis ning läks siis edasi.
Lõpuks jõudis ta majani, mille aknast vaatas välja mees. Too ütles tüdrukule: “Ära karda mind. Kui sa siin majas kõik tööd korralikult teed, siis läheb sul hästi. Vaata aga, et sa mu e-koolis hoolega järge pead. Siis saavad kõik lapsed endale õige hinde.” Tüdruk oli nõus ja jäi tema juurde.
Iga päev tegi ta ära kõik nõutava ning uuris e-kooli. Aga ehkki tüdrukul oli Direktori juures hea põli, tundis ta mõne aja pärast siiski koduigatsust. Ta palus Direktorilt luba koju minna. Direktor oli sellega nõus ja ütles: “Kuna sa mind nii truult teenisid, siis saadan sind ise ülikooli. Ta viis tüdruku koolimaja ukseni. Kui too sellest läbi läks, hakkas sadama hindeid ning kõik viied jäid tüdruku külge. “See on sulle selle eest, et olid väga virk,” ütles Direktor ja lehvitas hüvastijätuks.
Kui tüdruk võõrasema maja ees seisis ja koduõue astus, kuulutas robot: “Bzzt, meie viieline piiga jälle siin!” Tüdruk läks tuppa võõrasema juurde. Kuna tal oli väga hea haridus, võeti teda sõbralikult vastu.
Kui ta oli kõik ära rääkinud, tahtis ema, et ka tema laisale ja inetule tütrele langeks osaks samasugune õnn. Ka too suundus suurde kõledasse koolimajja. Kui ta jõudis matemaatika klassi juurde, hüüdsid ülesanded: “Lahenda meid, siis on meist kellelgi kasu!” Kuid laisk vastas: “Mul pole mingit tahtmist oma aju ära väsitada,” ja läks edasi. Varsti jõudis ta eesti keele klassi. Harjutused palusid teda: “Lahenda meid, siis on meist kellelgi kasu!” Kuid tüdruk vastas ainult: “Ma võin ju niiviisi oma tarkuse ära raisata,” ja läks edasi.
Kui ta jõudis Direktori majja, laskis ta ennast kohe tööle panna. Esimesel päeval võttis ta ennast kokku ja oli virk. Aga juba järgmisel päeval hakkas laisklema ja kolmandal päeval oli ta ainult Facebook'is. E-koolis ei käinud ta üldse. Siis viskas Direktor ta koolist välja. Laisk tüdruk rõõmustas ja mõtles, et nüüd tasutakse talle hea haridusega. Direktor viis ka tema kooli ukse juurde, aga kui tüdruk täpselt selle all seisis, valati talle kaela ainult halbu hindeid. “See on tasu sinu laiskuse eest,” ütles Direktor ja sulges koolimaja uksed.
Kui laisk tüdruk koju jõudis, kuulutas robot: “Bzzt, meie kaheline piiga jälle siin!” Tüdruk võis õppida, kui palju tahtis, aga kaheliseks jäi ta oma elupäevade lõpuni.