Igav on. Kohutavalt ja paratamatult igav. Mõttetu õhtu. Kedagi pole. Rääkida ei saa. Häid filme telerist ei tule, raamatuid lugeda ei viitsi, internett ammu läbi vaadatud. Miks keegi mind ei igatse? Mitte kellelegi ei tule mõttesse mulle helistada, veel vähem kokkusaamist nõuda. Ma ju tuleksin küll. Tuleksin praegu kasvõi maailma otsa. Võtke ainult see igavus ära! Aidake mind! Kas te ei näe, kuidas see jube igavus mu halle ajurakke sööb? Närib mu hinge ja nüristab mõistust. Muudab keha paindumatuks, väsitab... Olen paneelmaja vang.

    Äkki peaks sööma? Ei, mul ei ole nälg, mul on lihtsalt igav. Neid kaht olekut ei tohi segamini ajada. Niikuinii ei viitsiks ma süüa teha. Ma ei viitsi üldse midagi. Ei taha liigutada oma rammestunud keha, pingutada väsinud lihaseid. Aga lamada ka ei taha. Püsti seista ei taha, istuda ei taha, liikuda ei taha. Kas ma üldse midagi tahan?

    LÕPETA! Võtke ära need vabalt amokki jooksvad mõtted. Kiskuge välja mu peast, rebige, riisuge, põletage! Aidake mind! Ma ei taha mõelda. Mitte ühtki mõtet ei taha ma enam. Tahan vaikust. Kõrvulukustavat vaikust, mis kumiseks valjemini kui ükski torm. Valage mind üle isoleerkihiga, blokkige mu mõtted, eemaldage mu aju. Tehke ükskõik mida, ma ei hooli. Jätsite mind üksi, võtke nüüd need kosena voolavad mõttekillukesed ka kaasa.