René Eespere

René Eespere on 14. detsembril 1953. aastal sündinud Eesti uuema põlvkonna helilooja ja pedagoog, kes lõpetas Tallinna Muusikakeskkooli klaverierialal ja Tallinna Riikliku Konservatooriumi kompositsioonierialal. Lisaks on ta end täiendanud Moskva konservatooriumis ja on hetkel Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia õppejõud.

René Eespere sai laiemalt tuntuks 1970ndatel Vanemuises lavastatud lühiballettidega „Inimene ja öö“, „Fuuriad“ ja „Kodalased“. Järgmisel aastakümnendil keskendus ta muuhulgas suuresti lastelaulude uuendamisele ja kirjutas hulgaliselt sügava sõnumiga vokaalsümfoonilisi teoseid, nagu näiteks segakoorile loodud ja rahva südametega põimunud laul „Ärkamise aeg“. Eespere koorilaule on kodu- ja väliskoorid esitanud nii Austraalias, Kanadas kui ka USAs.

Lisaks koorilaulule, mille poolest René Eespere tavakuulajale vististi kõige tuntum on, kirjutas ta ka muusikalisi lavateoseid, nagu ooper „Gurmaanid“ ja lastemuusikal „Metsluiged“, vokaalsümfoonilist muusikat, mille hulka kuuluvad erinevad oratooriumid, nii sümfoonilist muusikat kammerorkestrile kui ka kammermuusikat sooloinstrumentidele. Samuti on tema muusikat kasutatud filmides ning ta on koostanud muusikaõpikuid ja laulikuid.

René Eespere stiil on rahulik ja teostes esineb palju korduvaid motiive. Teemad on eksistentsialistlikud, helikõla minoorne ja seetõttu kurb. Helilooja muusikas ilmnevad eesti rahvamuusika, minimalismi ja baroki mõjud, kuid Eespere enda sõnul on tema stiil kujunenud eelkõige klaveri kui esimesena õpitud instrumendi najal.

„Ärkamise aeg“ on laul, mida teab iga koorilaulja. 1983. aastal kirjutatud teose sõnum sai järgnevatel pöördelistel aastatel rahva jaoks eriti oluliseks. Laul räägib Eestimaast, kus said kokku memm ja taat, kes lõid vaevaga kodu ja pere, kuid kelle idülli hävitas võõras sissetungija. Teose helikeeles vahelduvad vaiksed ja rahulikud kohad jõuliste ja tormilistega, luues kontrasti ja aidates kaasa sõnumi edastamisele. Kui kuulata „Ärkamise aega“ laulupeol, kus terve kaarealune hingab ühes rütmis, tekib uhke ja võimas tunne. Veel liigutavam on aga ise tolle laulu ajal rahvamassis seista ja kaasa laulda. Emotsiooni annab teos aga ka kodus kuulates või väikese kooslusega esitades.

René Eespere hingelähedaseim instrument on klaver, millele on kirjutatud ka tema teos „Mängutoosid II“. 1994. aastal valminud pala keskendub klassikalise üleskeeratava mängutoosi helile sarnanemisele. Seega mängitakse muusikat eelkõige kõrgemates oktaavides. „Mängutoosid II“ algus on ärev, kuid kiire motiiv vaheldub aeglase ja mõtlikuga, langedes vahepeal madalamatesse registritesse, et seejärel taas närviliselt kõige kõrgemaid klahve puudutada. Teos tekitab kuulajas varieeruvaid emotsioone. Hetkeks tundub, et aega on laialdaselt, kuid seejärel sageneb klahvilöögisagedus ja kiledad kõrged helid meenutavad kella peatumatut tiksumist ja panevad, pea laiali otsas, tegutsema. Helikeelelt sarnaneb „Mängutoosid II“ seega tõepoolest üleskeeratavale muusikakarbile, kuid lugu kuulates tekkivad emotsioonid on palju ärevamad, kui ühelt tavaliselt toosilt oodata võiks.

René Eespere on üks huvitavamaid Eesti uuema põlvkonna heliloojaid, kuid millegipärast tuntud eelkõige ainult oma koorilaulude poolest. Kindlasti tasuks tutvuda ka mitmeid preemiaid ja Valgetähe IV klassi teenetemärgi saanud helilooja muu loominguga.





Kasutatud materjalid:

http://www.eespere.ee/

https://opetaja.edu.ee/eesti_muusika/composers/eespere/looming.htm

http://www.laulud.ee/laul/arkamise_aeg-569.aspx



[20.03.2015]