Vara tööle, hilja voodi, nõnda rikkus majja toodi

    Ärkan taaskord tüütu helina peale. Tabloo näitab, et kell on täpselt kuus. Vajutan tirina kinni ja pööran teise külje. “Viis minutit veel,” luban endale tekki üle pea tõmmates. Kui silmad uuesti avan, on kell juba pool seitse. “Ah, sa kurat!” kajab mu ärevil hääl läbi maja, kui selle avastan. Nagu keravälk lendan voodist vannituppa hommikusi toiminguid tegema. Loputan nägu, pesen hambaid ja lõikan endale kiiruga habet ajades sisse. Hommikust ma süüa ei jõua, selle asemel haaran kaasa ühe pitsatüki, mis eelmisest õhtust üle jäi.

    Hüppan autosse ja vajutan gaasi põhja. Kui nüüd kiiresti teha, jõuan ikkagi õigeks ajaks tööle. Saan vaevalt paar tänavat edasi sõita, kui mu ees laiutab pikk rodu autosid, täis tööle kiirustavaid inimesi nagu minagi. Liiklusummikust ei ole pääsu. Rivi venib nagu tatt, ega see tuututaminegi aita, ajab vaid vihaseks ja närviliseks.

    Lõpuks ometi pääsen kiiremasse autodevoogu ja jõuan töö juurde. „Sa jäid kaks minutit hiljaks! See läheb su palgast maha,“ tervitab mind alati tusane ülemus. Ma ei vaevu selgitamagi, miks ma õigeks ajaks kohale ei jõudnud, sest teda ei huvita see niikuinii.

    Tööpäev venib ja venib, ma muudkui trükin ja arveldan ja jooksen ja abistan... Kõrini on kõigest, tahaks soojale maale puhkama. Kui mu säästud kunagi piisavalt suureks kasvavad, sõidan Türki. Mõnulen päevad läbi kuumal rannaliival, tantsin ööklubides kaunite neidudega, trimpan ohjeldamatult kokteile... „Jälle sa unistad tööajal. Palgast maha!!“ kisendab härra ülemus otse mulle kõrva. Nagu pisike saatan hoiab ta mul alati silma peal.

    „Adjöö, idioodid,“ hüüan valjusti tühja kontorisse, kui sealt viimasena lahkun. Absoluutselt iga päev tee ületunde! Kiirustan koju, kohale jõuan kell üheksa. Suur dokumendihunnik ootab mind juba köögilaual. Loen ja kirjutan, sorteerin ja allkirjastan... Kell üks lähen rampväsinuna voodisse. Nagu alati.

    Järgmisel hommikul ärkan kohutava pea- ja kõhuvaluga. Gripp? Neelan alla mõned tabletid ja venitan end kuidagimoodi tööle, sest raha peab teenima. Olukord läheb järjest hullemaks. Keegi nagu torkaks korduvalt noaga kõhtu, lõpuks ei pea enam vastu ja oksendan otse keset kontorit põrandale. Haistan rõvedat haisu, näen verd ja minestan.

    Ärkan haiglas. Mu juurde ilmub arst, kes ütleb, et kannatan lihtlabase stressi all. Valu rinnus ei nõustu doktorihärra sõnadega. Kui seda kurdan, suunab ta mu edasi südamearsti juurde. Kas ta kujutab ka ette, mis see vastuvõtt maksab? Kust ma sellise raha peaksin võtma?

    Kogun kodus oma Türgi-reisi säästud kokku ja sean sammud südamearsti ukse taha. Kiire pilk ja mind kirjutatakse haiglasse sisse, et edasiseid uuringuid teha. Kolm nädalat käin masina alt masina alla, arsti käest arsti kätte, ilma et keegi vaevuks seletama, mis mul viga on.

    Lõpuks visatakse mind haiglast välja koos vägagi kallite ravimite retseptiga. Nende peale läheb kuus päris kenake summa. Säästud läksid ka haiglakulude katteks ja arsti vastuvõtu hüvitamiseks...

    Ülemus on õnneks mu töökoha alles hoidnud, kuid piidleb mind nüüd kuidagi võõrastaval pilgul ja kas mulle ainult tundub või ta nagu annakski mulle vähem tööd? Ega ta selle arvelt ometi palganumbrit kärbi?

    Tänu südameklapi rikkele tulen nüüd vaevalt ots otsaga kokku. Niigi väike palk kulub ravimitele ja regulaarsetele haiglas käikudele, midagi kõrvale panna on võimatu.

Vara tööle, hilja voodi, nõnda vaesus (+haigus) majja toodi.

                                                                                                                                                       [03.03.2013]