SEDA SUVE EI EKSISTEERINUD!
Ma keeldun tunnistamast, nagu selle aasta suvi oleks üldse olnud. See oli kõige nõmedam suvi mu üheksateistkümne eluaasta jooksul ja ma loodan, et midagi taolist ei saa kunagi korduma.
Bulgaaria
[HOIATUS! Ema ja kõik muud minust heal arvamusel olevad sugulased ja muud pudulojused, te võib-olla ei taha seda osa lugeda.]
Okey, tegelikult võib-olla polnudki nii hull. Algus oli paljulubav. Eksamisessioon selja taga, lendasime klassiga Bulgaariasse lõpureisile. Selle asemel, et osta firma poolt pakutuid lisapakettreise, otsustasin omapäi ekslema minna. Sõitsime sõbrannadega mõne leevi eest paaril järjestikusel päeval ühistranspordiga Varna, käisime kaubanduskeskuses, rannapromenaadil, loomaaias, muuseumides. Ülejäänud aja tegin edukalt parajaks kuurortlinnas Golden Sands. Meie igapäevasesse kavva kuulus ülimalt toekas hommikusöök, seejärel võimalik rannatiir või basseini ääres vedelemine, kerge snäkk lõunaks, pisike siesta ja uinak, suveniiriputkade vahel hulkumine ja õhtu lähenedes loomulikult mõningane legaalne ja illegaalne meelelahutus.
Turismirajoonis ei lähe kellelegi korda, kui vana sa oled, muide, nii et dokumendid võite välja minnes julgelt hotelli jätta. Esimesel õhtul, soovides käsi vabaks jätta ja varastamisohtu vähendada, võtsin kaasa sümboolse summa kohalikus valuutas ja oma ID-kaardi ning pistsin need nahkkotikese sees trukiga tagataskusse, kuid terve ülejäänud õhtu käisin ringi, käsi praktiliselt tagumikule liimitud. Järgmistel päevadel olin juba targem ja teadsin, et minu dokument ei paku huvi isegi mitte ühelegi baari sisseviskajale, mis võimaldas mul kaasa võtta ainult raha, mida oli palju mugavam rinnahoidja vahele peita kui plastikkaarti. Oma nutitelefoni jätsin Bulgaaria-reisi ajaks üldse koju ja võtsin igaks juhuks kaasa vana ja ustava Nokia, mis istus mul enamasti hotellis ja mida mul mujal vaja ei läinud. Linnaorienteerumist tegin klassikaliselt paberkandjal kaardiga - nii, nagu mulle meeldibki.
Minu soovitus kõigile raha ja tervist hoida soovivatele inimestele on igasuguse (lõpu)reisi korral esimesel õhtul oma nina nii täis tõmmata, et terve ülejäänud nädala ei taha alkoholilõhna tundagi. Alternatiivne variant on muidugi juba enne lennujaama tsüklisse sattuda, nagu juhtus mitme minu klassivennaga. Tsiteerides üht vestlust:
A: "On sul plaanis enne reisi lõppu kaineks ka saada?"
B: "Ma ei julge!"
Ilmselgelt peljates massiivset pohmelli, mis taolisele pummeldamisele jätkub.
Palju ülevas peomeeleolus vast kooli lõpetanud noori ei ole kunagi hea kooslus, nagu tõestas meie hotellis juhtunu, millest mina õnneks kõrvale jäin. Nimelt hakkas tubades, kuhu rahvas suurel hulgal kogunes, klaase ja toole purunema, mis on ka normaalne, arvestades, et ebaadekvaatses olekus inimese koordinatsioon pole just kiita. Viimasel päeval end hotellist välja registreerides tehti meile sellepärast eriline kontroll. Kui võti retseptsiooni viidi, helistas töötaja koristajale, kes jooksis antud tuppa ja tegi kiirinventuuri, misjärel öeldi kliendile kas nägemist või nõuti sisse rahasummad. Klaasid ja toolid said kiiresti arveldatud, kuid meie seltskonnas leidus ka eriti määrdunuid ja lausa kadunuid rätikuid. Ühes tüdrukute toas olevat koristaja unustanud teise rätiku tagasi panna ja kuna neiud kasutasid niikuinii enda omi, ei tekitanud nad sellest tol päeval probleemi. Küll aga kukkusid kurtma, kui check-out'i tehes rätiku maksumust nõuti. Teisest tüdrukute toast nõuti lausa kahe rätiku raha, sest need olid nii määrdunud, et retseptsionisti sõnul pole ta midagi sellist kunagi varem näinud. Tüdrukutelt aru pärides tuli kommentaariks à la "Seal ei ole midagi sellist, mis pesus maha ei tuleks. Me kõigest pühkisime sinna rannast tulles oma musti liivaseid jalgu ja tassipõhjast kohvipaksu." Nagu anna mõistust, ise kuldmedalist ja pühib säravvalgesse rätikusse liiva ja kohvipaksu! Tagatipuks jätkus neil jultumust teenindajale veel nähvata, et kuskil mujal maailmas ei tehta taolist tubade kontrolli ja et tegemist on absoluutselt kohutava teenindusega. Muidugi ei tehta, kui on olemas krediitkaardiandmed, kuid meie ju ei maksnud igaüks eraldi tubade eest. Seega on normaalne, et vaene koristaja kõik meie toad läbi jookseb, eriti arvestades, et meie seltskond ei olnud just kõige vaiksem ja normaalsem. Ma räägin "meist", sest paratamatult arvatakse ka mind sinna hulka, kuigi ma magasin enamik aega või kolasin suveniirilettide vahel, otsides endale ideaalset odavat käekella, mille ma viimaks ka leidsin. Kokkuvõttes oli Bulgaaria vägagi vajalik pingelangus pärast eksamiperioodi.
[HOIATUS! Ema ja kõik muud minust heal arvamusel olevad sugulased ja muud pudulojused, te võib-olla ei taha seda osa lugeda.]
Okey, tegelikult võib-olla polnudki nii hull. Algus oli paljulubav. Eksamisessioon selja taga, lendasime klassiga Bulgaariasse lõpureisile. Selle asemel, et osta firma poolt pakutuid lisapakettreise, otsustasin omapäi ekslema minna. Sõitsime sõbrannadega mõne leevi eest paaril järjestikusel päeval ühistranspordiga Varna, käisime kaubanduskeskuses, rannapromenaadil, loomaaias, muuseumides. Ülejäänud aja tegin edukalt parajaks kuurortlinnas Golden Sands. Meie igapäevasesse kavva kuulus ülimalt toekas hommikusöök, seejärel võimalik rannatiir või basseini ääres vedelemine, kerge snäkk lõunaks, pisike siesta ja uinak, suveniiriputkade vahel hulkumine ja õhtu lähenedes loomulikult mõningane legaalne ja illegaalne meelelahutus.
Turismirajoonis ei lähe kellelegi korda, kui vana sa oled, muide, nii et dokumendid võite välja minnes julgelt hotelli jätta. Esimesel õhtul, soovides käsi vabaks jätta ja varastamisohtu vähendada, võtsin kaasa sümboolse summa kohalikus valuutas ja oma ID-kaardi ning pistsin need nahkkotikese sees trukiga tagataskusse, kuid terve ülejäänud õhtu käisin ringi, käsi praktiliselt tagumikule liimitud. Järgmistel päevadel olin juba targem ja teadsin, et minu dokument ei paku huvi isegi mitte ühelegi baari sisseviskajale, mis võimaldas mul kaasa võtta ainult raha, mida oli palju mugavam rinnahoidja vahele peita kui plastikkaarti. Oma nutitelefoni jätsin Bulgaaria-reisi ajaks üldse koju ja võtsin igaks juhuks kaasa vana ja ustava Nokia, mis istus mul enamasti hotellis ja mida mul mujal vaja ei läinud. Linnaorienteerumist tegin klassikaliselt paberkandjal kaardiga - nii, nagu mulle meeldibki.
Minu soovitus kõigile raha ja tervist hoida soovivatele inimestele on igasuguse (lõpu)reisi korral esimesel õhtul oma nina nii täis tõmmata, et terve ülejäänud nädala ei taha alkoholilõhna tundagi. Alternatiivne variant on muidugi juba enne lennujaama tsüklisse sattuda, nagu juhtus mitme minu klassivennaga. Tsiteerides üht vestlust:
A: "On sul plaanis enne reisi lõppu kaineks ka saada?"
B: "Ma ei julge!"
Ilmselgelt peljates massiivset pohmelli, mis taolisele pummeldamisele jätkub.
Palju ülevas peomeeleolus vast kooli lõpetanud noori ei ole kunagi hea kooslus, nagu tõestas meie hotellis juhtunu, millest mina õnneks kõrvale jäin. Nimelt hakkas tubades, kuhu rahvas suurel hulgal kogunes, klaase ja toole purunema, mis on ka normaalne, arvestades, et ebaadekvaatses olekus inimese koordinatsioon pole just kiita. Viimasel päeval end hotellist välja registreerides tehti meile sellepärast eriline kontroll. Kui võti retseptsiooni viidi, helistas töötaja koristajale, kes jooksis antud tuppa ja tegi kiirinventuuri, misjärel öeldi kliendile kas nägemist või nõuti sisse rahasummad. Klaasid ja toolid said kiiresti arveldatud, kuid meie seltskonnas leidus ka eriti määrdunuid ja lausa kadunuid rätikuid. Ühes tüdrukute toas olevat koristaja unustanud teise rätiku tagasi panna ja kuna neiud kasutasid niikuinii enda omi, ei tekitanud nad sellest tol päeval probleemi. Küll aga kukkusid kurtma, kui check-out'i tehes rätiku maksumust nõuti. Teisest tüdrukute toast nõuti lausa kahe rätiku raha, sest need olid nii määrdunud, et retseptsionisti sõnul pole ta midagi sellist kunagi varem näinud. Tüdrukutelt aru pärides tuli kommentaariks à la "Seal ei ole midagi sellist, mis pesus maha ei tuleks. Me kõigest pühkisime sinna rannast tulles oma musti liivaseid jalgu ja tassipõhjast kohvipaksu." Nagu anna mõistust, ise kuldmedalist ja pühib säravvalgesse rätikusse liiva ja kohvipaksu! Tagatipuks jätkus neil jultumust teenindajale veel nähvata, et kuskil mujal maailmas ei tehta taolist tubade kontrolli ja et tegemist on absoluutselt kohutava teenindusega. Muidugi ei tehta, kui on olemas krediitkaardiandmed, kuid meie ju ei maksnud igaüks eraldi tubade eest. Seega on normaalne, et vaene koristaja kõik meie toad läbi jookseb, eriti arvestades, et meie seltskond ei olnud just kõige vaiksem ja normaalsem. Ma räägin "meist", sest paratamatult arvatakse ka mind sinna hulka, kuigi ma magasin enamik aega või kolasin suveniirilettide vahel, otsides endale ideaalset odavat käekella, mille ma viimaks ka leidsin. Kokkuvõttes oli Bulgaaria vägagi vajalik pingelangus pärast eksamiperioodi.
Töö
[Siit võib jälle lugeda.]
Ma olen niivõrd pilpa peal hoitud s*tt, et suviti mind naljalt töölt ei leia, kuid see aasta osutus erandiks. Esialgu polnud mul plaanis end gümnaasiumijärgsel, ülikoolieelsel suvel väga kurnata, kuid läks nii nagu ikka. Minu kodualevikus avas uksed uus toitlustuskoht, kuhu mind tuttava tuttava kaudu ise tööle paluti, nii et põhimõtteliselt jooksis magavale kassile hiir suhu. Ma polnud varem toitlustusasutuses teenindajana töötanud, niisiis mõtlesin, et tühja kah, saabki kogemuse pisikeses maakohas kätte, siis päälinnas kergem, kui kunagi tarvis peaks olema. Oi, jummel, see oli õudne. Mind visati pea ees vette. Kassaaparaati õppisin ise, kohvimasinat natukene seletati, aga muidu pidin ka sellega oma tarkusest hakkama saama. Enamasti töötasin leti taga üksinda ja nagu Murphy seadusele kohane, tuli just siis suures koguses kliente ja tellimusi. Tõmblesin siis seal nagu segane, mõnikord helistasin ka tööandjale, kes pisukese viivitusega kohale lendas ja aitas laudu koristada või tellimusi võtta, mis tekitas sageli suure segaduse, sest mul polnud enam ülevaadet, kes mida tellis ja millised köögist tulevad toidud kuhu lähevad. Koka sugulaste kaudu tuli üks hetk isegi tagasisidet, et muidu on kõik ok, aga teenindajaid võiks ühe asemel kaks olla, sest tihtipeale tekkis olukord, kus ma pidin kliendil oodata paluma, et viia lauda köögist tulnud aurav taldrik, võttes tagasiteel kaasa veel mõne hunniku nõusid. Samas, ma ei kurda, sest olin pühade ajal tööl ja topelttasu tiksus.
Minu tööülesannete hulka kuulus kassa, raportite ja rahaga tegelemine, tellimuste võtmine, kööki edastamine, taldrikute lauda viimine, laudade koristamine, nõudepesu (Kohvitassid, -lusikad, koogitaldrikud, klaasid jmt pesti kõik ees käsitsi, ainult praetaldrikud ja supikausid läksid nõudepesumasinasse ja need tuli ka enne üle loputada.), klientide küsimustele vastamine, kohvimasina puhastamine, täitmine, vetsupottide küürimine (Mida ma eriti ei teinud, sest kliendid olid enamasti tsiviliseeritud ja sihtisid otse. Jätsin omanikule ka lõbusaid ülesandeid päevadeks, kui tema tööl oli.), põranda pühkimine ja pesemine, vajadusel toiduvalmistamisel koka aitamine ja otse loomulikult kokkade lõbustamine. Kuna samas hoones on ka külalistemaja, pidin ma ka ööbijaid vastu võtma, nendega hommikusöögiaegu kokku leppima (Mille valmistamisest mul imekombel iga kord eemale nihverdada õnnestus.), neid tuppa juhatama, vajadusel enne tehingut tuba näitama, neilt raha kasseerima ja Maksu- ja Tolliameti jaoks raporeid täitma. Ühesõnaga olin multifunktsionaalne harjaoperaatorist klienditeenindaja.
Küll aga oli nii palju asju, mis mind häirisid, peale minu pea ees tundmatus kohas vette viskamise. Esiteks töökoha organiseeritus või õigemini organiseerimatus. Kui mina pikemaid perioode tööl olin, oli mul oma süsteem. Käärid käisid siin, pastakad siin, klaase oli väljas just 2x4x3 pluss üks kokale ja üks minule janu kustutamiseks. Eelkõige vajasin ma tööpinda - vaba ala, kuhu saab vajadusel taldrikuid või dokumente panna. Kahjuks lendas alatasa läbi mu tööandja, kes jättis igale poole midagi laiali: oma MacBooki, võtmekimbud, tähtsa paberimajanduse, kohvitassi, harja, käevõru, chihuahua... Teine element oligi ta sülekoer, kes alatasa kohvikus ringi jooksis, kaasa arvatud köögialal - tervisenõuetele täiesti mittevastav! Kolmandaks oli minul süsteem, millist pinda ma millise puhastuslapiga koristan. Tema aga tuli ja haaras esimese ettejuhtuva lapi, et sellega põrandat pühkida ja siis see teiste hulka tagasi panna. Ükskord võttis ta minu puhta pisut niiske nõudekuivatusrätiku, et sellega lauda puhastada.
Kliendid olid mõningate eranditega meeldivad ja mõistlikud. Eriti armas oli, kui mõni laudkond nägi, et mul on kiire, ja lappis oma nõud virna või tõi need lausa mulle letile, et ma ei peaks laudade vahel jooksma. Nõme oli aga see, et meil oli kohvikus buffet ehk eestikeeli iseteenindusega Rootsi laud - hinnaks 6.90€, kühvelda, mida tahad, palju jaksad. Isegi, kui buffet's oli mitut sorti sealiha, tellisid kliendid IKKAGI köögist seaprae, mis pani koka kiruma ja kuradeid vanduma. Mind ajas aga närvi väide: "Ma ei tea... ma ei jaksa nii palju süüa." Nagu püha issand! Buffet ongi just see koht, kus sa saad endale tõsta nii palju või vähe, kui soovid! Keegi ei käsi mingit mollitäit taldrikule kühveldada ja letti tühjaks teha. Kui oled ihnur, siis ütle kohe, et 6.90€ on sinu jaoks liiga kallis, mitte et sa ei jaksa nii palju süüa. Tekitas tahtmise kliendile taldrikuga pähe virutada. Aga klient on kuningas ja temal on alati õigus. Sellepärast vaid naeratasin ja kirusin mõttes inimeste väiklust. Tööandja ütles üks kord pärast pingelist olukorda ja suurt rahvamassi, et isegi, kui ma sisimas keen, suudan alati kliendi ees rahulikuks jääda. Minu arust oli mul kogu aeg selline saamatu ja hädine kurb-tige ilme ees, aga kuidas kellelegi.
Augustikuus lugesin töö lõpuni jäänud päevi ja arvutasin töötunde ja palka. Omanik tahtis mulle juulikuus külma teha, muideks. Arvutas mu tunnid valesti kokku. Hea, et õigel hetkel jaole sain ja ta raamatupidajale helistama panin. "Take what you can. Give nothing back." Tegelikult oli mul isegi kõrge palk. Sama suur kui mu aastatepikkuse staažiga klassiõel linnarestoranis, kus käib palju rohkem rahvast. Tööaeg oli ka mõistlik. Kohvik oli avatud 12.00-22.00, augusti lõpus kaheksani. Vabad päevad aga olid mul tihedalt sisustatud: vaja minna Tallinnasse, Tartusse, Pärnusse, arsti juurde, kuskile üritusele... Selliseid leban-voodis-ei-tee-midagi-päevi oli ainult paar terve suve jooksul. Ma ei jõudnud isegi kordagi muru niitma! Seda enam ei ahvatle mõte sinna tagasi tööle minna. Omanik pakkus isegi, et maksab mu järgmise suve ühiselamuüüri ära, kui kohvikusse tulen, sest ma pidavat niivõrd hea töötaja olema. Kui ta vaid teaks, kui palju ma teda taga kirunud olen.
* * *
Tegelikult, enne kui ma kohvikusse tööle läksin, oli mul plaanis teha ainult üks ots juulikuus aset leidvatel Ooperipäevadel. Ma nimelt armastan klassikalist ooperit. Mu keskkooliaegne toakaaslane pakkus kevadel varianti sinna tööle minna, sest tema kooli muusikaõpetajal olevat käpp sees, ja ma nõustusin. Oi, see oli vägev! Ma ei pidanud praktiliselt midagi tegema. Esimesel päeval algatasin ise osadejaotuslehe täitmise, kirjutades oma nime endale sobiva ameti järele ja lastes laiali kuulujutu, et nimesid saab kirja panna. Tänu sellele sain etenduse ajaks saali sisse. Teisel päeval olin lihtsalt agar ja sain jälle saali, kus minu ülesandeks oli ooperikülastajatele naeratada ja neid vajadusel kohale suunata ja abistada. Lebo ots. Kolmanda etenduse ajal mul nii hästi ei läinud. Jäin veidi hiljaks ja saalisisesed kohad olid juba jaotatud. Mõtlesin, et tühja kah, "Sevilla habemeajaja" on niikuinii opera buffa, mitte range klassikaline ooper, võib ju vahele ka jääda, ja panin end kirja uksetagusele kohale. Aga too uksetagune koht asus ooperimaja tagumises otsas lossivalli peal, kus inimesi üldjuhul etenduse ajal ei liigu, mis võimaldas mul end lihtsalt saali nihverdada ja ikkagi terve ooper ära näha. Päevase balletietenduse ajal müüsin kavasid - taaskord kavalalt valitud post, sest õhtusel etendusel peavad kavamüüjad käikudes küünlaid süütama, aga päeval seda ei tehta - niisiis smuugeldasin end saali. Õhtul aset leidva gala ajal olin taas vallipealsel uksel ja samamoodi pühapäevasel Lastegalal. Niisiis nägin viie päeva jooksul ära kuus ooperit/galat: Verdi "Rigoletto", Puccini "Madama Butterfly", Rossini "Sevilla habemeajaja", balleti "Viva Verdi!", ooperigala "Bella Italia" ja "Lastegala". Ooperid ja ballett tulid ettekandele Teatro ja Balletto di Milano poolt, otse Itaaliast, ooperi kodumaalt.
Mõelda vaid, teised maksid piletite eest sada eurot ja mina nägin kõiki neid võimsaid oopereid tasuta. Mulle isegi maksti selle eest, et ma teeksin midagi, mida ma armastan - vaataksin-kuulaksin ooperit! Kusjuures tunnitasu oli kübeke suurem kui kohvikus ja töökoormus täiesti minimaalne - lihtsalt seisa, naerata ja ole niisama ilus. Kui nüüd küsida, kas ma SINNA võiksin järgmisel aastal uuesti tööle minna, siis vastus on, et jah, tõepoolest, ma mõtlen sellele sügavalt. Seni, kuni mul õnnestub kõiki tükke või vähemalt raskeid oopereid näha, selmet mitu tundi väravas külmetada ja piletikontse rebida, olen ma väga rahul.
Tagatipuks saime me endale Saaremaa Ooperipäevade logoga soojad fliispleedid, mida kõik sisimas lootnud olid. Mingi kõrgem võim on vist siiski olemas. Tööperioodiks anti meile ka hästi ilusad tikitud vööd, mida oma mustade kleitide, seelikute, pluuside peal kanda, kuid need võeti pärast siiski tagasi. Pole ka ime, netist avastas keegi, et sellised maksavad mitukümmend raha!
Ainuke halb asi selle töökoha juures oli see, et mitte kõik inimesed ei armasta ooperit nii palju kui mina. Kolleegid hakkasid keset "Madama Butterfly'd" väljas omavahel häälekalt jutustama ja kuna tegemist on siiski ajutise riidest ooperimajaga, kostus see kõik sisse, häiris nii mind kui ka ülejäänud publikut, mille üks esindajatest vaheajal minu poole pöördus ja palus edasi öelda, et tibid ukse taga vait oleksid. Minu märkuse peale vaadati mind kui koeraokset, aga küll neil võis piinlik olla, kui ka tagumine uks nende kohta kaebuse sai ja Eesti Kontserdi ametlik lepinguline saaliteenindaja neid noomima tuli.
[Siit võib jälle lugeda.]
Ma olen niivõrd pilpa peal hoitud s*tt, et suviti mind naljalt töölt ei leia, kuid see aasta osutus erandiks. Esialgu polnud mul plaanis end gümnaasiumijärgsel, ülikoolieelsel suvel väga kurnata, kuid läks nii nagu ikka. Minu kodualevikus avas uksed uus toitlustuskoht, kuhu mind tuttava tuttava kaudu ise tööle paluti, nii et põhimõtteliselt jooksis magavale kassile hiir suhu. Ma polnud varem toitlustusasutuses teenindajana töötanud, niisiis mõtlesin, et tühja kah, saabki kogemuse pisikeses maakohas kätte, siis päälinnas kergem, kui kunagi tarvis peaks olema. Oi, jummel, see oli õudne. Mind visati pea ees vette. Kassaaparaati õppisin ise, kohvimasinat natukene seletati, aga muidu pidin ka sellega oma tarkusest hakkama saama. Enamasti töötasin leti taga üksinda ja nagu Murphy seadusele kohane, tuli just siis suures koguses kliente ja tellimusi. Tõmblesin siis seal nagu segane, mõnikord helistasin ka tööandjale, kes pisukese viivitusega kohale lendas ja aitas laudu koristada või tellimusi võtta, mis tekitas sageli suure segaduse, sest mul polnud enam ülevaadet, kes mida tellis ja millised köögist tulevad toidud kuhu lähevad. Koka sugulaste kaudu tuli üks hetk isegi tagasisidet, et muidu on kõik ok, aga teenindajaid võiks ühe asemel kaks olla, sest tihtipeale tekkis olukord, kus ma pidin kliendil oodata paluma, et viia lauda köögist tulnud aurav taldrik, võttes tagasiteel kaasa veel mõne hunniku nõusid. Samas, ma ei kurda, sest olin pühade ajal tööl ja topelttasu tiksus.
Minu tööülesannete hulka kuulus kassa, raportite ja rahaga tegelemine, tellimuste võtmine, kööki edastamine, taldrikute lauda viimine, laudade koristamine, nõudepesu (Kohvitassid, -lusikad, koogitaldrikud, klaasid jmt pesti kõik ees käsitsi, ainult praetaldrikud ja supikausid läksid nõudepesumasinasse ja need tuli ka enne üle loputada.), klientide küsimustele vastamine, kohvimasina puhastamine, täitmine, vetsupottide küürimine (Mida ma eriti ei teinud, sest kliendid olid enamasti tsiviliseeritud ja sihtisid otse. Jätsin omanikule ka lõbusaid ülesandeid päevadeks, kui tema tööl oli.), põranda pühkimine ja pesemine, vajadusel toiduvalmistamisel koka aitamine ja otse loomulikult kokkade lõbustamine. Kuna samas hoones on ka külalistemaja, pidin ma ka ööbijaid vastu võtma, nendega hommikusöögiaegu kokku leppima (Mille valmistamisest mul imekombel iga kord eemale nihverdada õnnestus.), neid tuppa juhatama, vajadusel enne tehingut tuba näitama, neilt raha kasseerima ja Maksu- ja Tolliameti jaoks raporeid täitma. Ühesõnaga olin multifunktsionaalne harjaoperaatorist klienditeenindaja.
Küll aga oli nii palju asju, mis mind häirisid, peale minu pea ees tundmatus kohas vette viskamise. Esiteks töökoha organiseeritus või õigemini organiseerimatus. Kui mina pikemaid perioode tööl olin, oli mul oma süsteem. Käärid käisid siin, pastakad siin, klaase oli väljas just 2x4x3 pluss üks kokale ja üks minule janu kustutamiseks. Eelkõige vajasin ma tööpinda - vaba ala, kuhu saab vajadusel taldrikuid või dokumente panna. Kahjuks lendas alatasa läbi mu tööandja, kes jättis igale poole midagi laiali: oma MacBooki, võtmekimbud, tähtsa paberimajanduse, kohvitassi, harja, käevõru, chihuahua... Teine element oligi ta sülekoer, kes alatasa kohvikus ringi jooksis, kaasa arvatud köögialal - tervisenõuetele täiesti mittevastav! Kolmandaks oli minul süsteem, millist pinda ma millise puhastuslapiga koristan. Tema aga tuli ja haaras esimese ettejuhtuva lapi, et sellega põrandat pühkida ja siis see teiste hulka tagasi panna. Ükskord võttis ta minu puhta pisut niiske nõudekuivatusrätiku, et sellega lauda puhastada.
Kliendid olid mõningate eranditega meeldivad ja mõistlikud. Eriti armas oli, kui mõni laudkond nägi, et mul on kiire, ja lappis oma nõud virna või tõi need lausa mulle letile, et ma ei peaks laudade vahel jooksma. Nõme oli aga see, et meil oli kohvikus buffet ehk eestikeeli iseteenindusega Rootsi laud - hinnaks 6.90€, kühvelda, mida tahad, palju jaksad. Isegi, kui buffet's oli mitut sorti sealiha, tellisid kliendid IKKAGI köögist seaprae, mis pani koka kiruma ja kuradeid vanduma. Mind ajas aga närvi väide: "Ma ei tea... ma ei jaksa nii palju süüa." Nagu püha issand! Buffet ongi just see koht, kus sa saad endale tõsta nii palju või vähe, kui soovid! Keegi ei käsi mingit mollitäit taldrikule kühveldada ja letti tühjaks teha. Kui oled ihnur, siis ütle kohe, et 6.90€ on sinu jaoks liiga kallis, mitte et sa ei jaksa nii palju süüa. Tekitas tahtmise kliendile taldrikuga pähe virutada. Aga klient on kuningas ja temal on alati õigus. Sellepärast vaid naeratasin ja kirusin mõttes inimeste väiklust. Tööandja ütles üks kord pärast pingelist olukorda ja suurt rahvamassi, et isegi, kui ma sisimas keen, suudan alati kliendi ees rahulikuks jääda. Minu arust oli mul kogu aeg selline saamatu ja hädine kurb-tige ilme ees, aga kuidas kellelegi.
Augustikuus lugesin töö lõpuni jäänud päevi ja arvutasin töötunde ja palka. Omanik tahtis mulle juulikuus külma teha, muideks. Arvutas mu tunnid valesti kokku. Hea, et õigel hetkel jaole sain ja ta raamatupidajale helistama panin. "Take what you can. Give nothing back." Tegelikult oli mul isegi kõrge palk. Sama suur kui mu aastatepikkuse staažiga klassiõel linnarestoranis, kus käib palju rohkem rahvast. Tööaeg oli ka mõistlik. Kohvik oli avatud 12.00-22.00, augusti lõpus kaheksani. Vabad päevad aga olid mul tihedalt sisustatud: vaja minna Tallinnasse, Tartusse, Pärnusse, arsti juurde, kuskile üritusele... Selliseid leban-voodis-ei-tee-midagi-päevi oli ainult paar terve suve jooksul. Ma ei jõudnud isegi kordagi muru niitma! Seda enam ei ahvatle mõte sinna tagasi tööle minna. Omanik pakkus isegi, et maksab mu järgmise suve ühiselamuüüri ära, kui kohvikusse tulen, sest ma pidavat niivõrd hea töötaja olema. Kui ta vaid teaks, kui palju ma teda taga kirunud olen.
* * *
Tegelikult, enne kui ma kohvikusse tööle läksin, oli mul plaanis teha ainult üks ots juulikuus aset leidvatel Ooperipäevadel. Ma nimelt armastan klassikalist ooperit. Mu keskkooliaegne toakaaslane pakkus kevadel varianti sinna tööle minna, sest tema kooli muusikaõpetajal olevat käpp sees, ja ma nõustusin. Oi, see oli vägev! Ma ei pidanud praktiliselt midagi tegema. Esimesel päeval algatasin ise osadejaotuslehe täitmise, kirjutades oma nime endale sobiva ameti järele ja lastes laiali kuulujutu, et nimesid saab kirja panna. Tänu sellele sain etenduse ajaks saali sisse. Teisel päeval olin lihtsalt agar ja sain jälle saali, kus minu ülesandeks oli ooperikülastajatele naeratada ja neid vajadusel kohale suunata ja abistada. Lebo ots. Kolmanda etenduse ajal mul nii hästi ei läinud. Jäin veidi hiljaks ja saalisisesed kohad olid juba jaotatud. Mõtlesin, et tühja kah, "Sevilla habemeajaja" on niikuinii opera buffa, mitte range klassikaline ooper, võib ju vahele ka jääda, ja panin end kirja uksetagusele kohale. Aga too uksetagune koht asus ooperimaja tagumises otsas lossivalli peal, kus inimesi üldjuhul etenduse ajal ei liigu, mis võimaldas mul end lihtsalt saali nihverdada ja ikkagi terve ooper ära näha. Päevase balletietenduse ajal müüsin kavasid - taaskord kavalalt valitud post, sest õhtusel etendusel peavad kavamüüjad käikudes küünlaid süütama, aga päeval seda ei tehta - niisiis smuugeldasin end saali. Õhtul aset leidva gala ajal olin taas vallipealsel uksel ja samamoodi pühapäevasel Lastegalal. Niisiis nägin viie päeva jooksul ära kuus ooperit/galat: Verdi "Rigoletto", Puccini "Madama Butterfly", Rossini "Sevilla habemeajaja", balleti "Viva Verdi!", ooperigala "Bella Italia" ja "Lastegala". Ooperid ja ballett tulid ettekandele Teatro ja Balletto di Milano poolt, otse Itaaliast, ooperi kodumaalt.
Mõelda vaid, teised maksid piletite eest sada eurot ja mina nägin kõiki neid võimsaid oopereid tasuta. Mulle isegi maksti selle eest, et ma teeksin midagi, mida ma armastan - vaataksin-kuulaksin ooperit! Kusjuures tunnitasu oli kübeke suurem kui kohvikus ja töökoormus täiesti minimaalne - lihtsalt seisa, naerata ja ole niisama ilus. Kui nüüd küsida, kas ma SINNA võiksin järgmisel aastal uuesti tööle minna, siis vastus on, et jah, tõepoolest, ma mõtlen sellele sügavalt. Seni, kuni mul õnnestub kõiki tükke või vähemalt raskeid oopereid näha, selmet mitu tundi väravas külmetada ja piletikontse rebida, olen ma väga rahul.
Tagatipuks saime me endale Saaremaa Ooperipäevade logoga soojad fliispleedid, mida kõik sisimas lootnud olid. Mingi kõrgem võim on vist siiski olemas. Tööperioodiks anti meile ka hästi ilusad tikitud vööd, mida oma mustade kleitide, seelikute, pluuside peal kanda, kuid need võeti pärast siiski tagasi. Pole ka ime, netist avastas keegi, et sellised maksavad mitukümmend raha!
Ainuke halb asi selle töökoha juures oli see, et mitte kõik inimesed ei armasta ooperit nii palju kui mina. Kolleegid hakkasid keset "Madama Butterfly'd" väljas omavahel häälekalt jutustama ja kuna tegemist on siiski ajutise riidest ooperimajaga, kostus see kõik sisse, häiris nii mind kui ka ülejäänud publikut, mille üks esindajatest vaheajal minu poole pöördus ja palus edasi öelda, et tibid ukse taga vait oleksid. Minu märkuse peale vaadati mind kui koeraokset, aga küll neil võis piinlik olla, kui ka tagumine uks nende kohta kaebuse sai ja Eesti Kontserdi ametlik lepinguline saaliteenindaja neid noomima tuli.
Vaba aeg
Sellist luksust mul sel suvel ei eksisteerinud. Need päevad, mil ma polnud tööl ei kohvikus ega Ooperimajas, jooksin mööda Eestit ringi: viisin vanaisa Tartusse klassikokkutulekule ja surnuaeda, käisin Pärnumaal autot putitamas, tegin Paides ülevaatust, kolisin asju Tallinnasse, käisin arstil, popkooripeol, presidenti vastuvõtul...
Viimane oli üsna mage, arvestades, et Roosiaeda jõudmiseks pidin bussiga loksuma neli tundi ja teist sama palju tagasi koju jõudmiseks, ja kõik, mis ma selle eest sain, oli üks labane mitte alla laaditav ühispilt kantselei veebilehel, mille jaoks ilusate kleitide ja ülikondadega neiud-noormehed aeti ühte puntrasse kokku, et fotograaf saaks neid müürilt pildistada, ja diplom. Ütleks, et vähemalt sai süüa, aga see oli nagu delikatesstoit ikka. Pealegi oli mul taksoga kohale jõudmisel probleeme, mistõttu ma niigi närvis ja tujust ära olin, kui aeda sisenesin - sellest ka võib-olla mu negatiivne meelestatus. Tegelikult pole ma aga kunagi pidulikke üritusi fännanud ega pea kuldmedalit ja presidendi vastuvõtule kutsumist mingiks eriliseks saavutuseks. Eriti kui tean, kui vähese tööga see medal tegelikult saavutatud on. Aga eks see hakka ülikoolis kätte maksma.
Ujuma jõudsin Eestis sel aastal vaid ühe korra, Bulgaarias mõned korrad rohkem.
Kui mu nahatüüp on loomulikult hele, siis sel suvel olin kohe eriti kummituslik. Kohvikutöö oli ju siseruumis ja hõlmas igapäevaselt pikki pükse ja T-särki, mistõttu ei saanud ma tänavusel hooajal absoluutselt päikest. Ülikoolis saan end tutvustada kui vahetusõpilast Gröönimaalt või Antarktikast. Päris õudne, kui pruunid kõik minuga võrreldes on. Albiinoküülik.
Sellist luksust mul sel suvel ei eksisteerinud. Need päevad, mil ma polnud tööl ei kohvikus ega Ooperimajas, jooksin mööda Eestit ringi: viisin vanaisa Tartusse klassikokkutulekule ja surnuaeda, käisin Pärnumaal autot putitamas, tegin Paides ülevaatust, kolisin asju Tallinnasse, käisin arstil, popkooripeol, presidenti vastuvõtul...
Viimane oli üsna mage, arvestades, et Roosiaeda jõudmiseks pidin bussiga loksuma neli tundi ja teist sama palju tagasi koju jõudmiseks, ja kõik, mis ma selle eest sain, oli üks labane mitte alla laaditav ühispilt kantselei veebilehel, mille jaoks ilusate kleitide ja ülikondadega neiud-noormehed aeti ühte puntrasse kokku, et fotograaf saaks neid müürilt pildistada, ja diplom. Ütleks, et vähemalt sai süüa, aga see oli nagu delikatesstoit ikka. Pealegi oli mul taksoga kohale jõudmisel probleeme, mistõttu ma niigi närvis ja tujust ära olin, kui aeda sisenesin - sellest ka võib-olla mu negatiivne meelestatus. Tegelikult pole ma aga kunagi pidulikke üritusi fännanud ega pea kuldmedalit ja presidendi vastuvõtule kutsumist mingiks eriliseks saavutuseks. Eriti kui tean, kui vähese tööga see medal tegelikult saavutatud on. Aga eks see hakka ülikoolis kätte maksma.
Ujuma jõudsin Eestis sel aastal vaid ühe korra, Bulgaarias mõned korrad rohkem.
Kui mu nahatüüp on loomulikult hele, siis sel suvel olin kohe eriti kummituslik. Kohvikutöö oli ju siseruumis ja hõlmas igapäevaselt pikki pükse ja T-särki, mistõttu ei saanud ma tänavusel hooajal absoluutselt päikest. Ülikoolis saan end tutvustada kui vahetusõpilast Gröönimaalt või Antarktikast. Päris õudne, kui pruunid kõik minuga võrreldes on. Albiinoküülik.
Selline mu suvi siis oligi või ei olnudki. Mina ise teda millekski eriliseks ei pea. Oleks võinud aja maha võtta ja nautida, enne kui ülikool ja too hirmus iseseisev töö pihta hakkab, aga noh, loll on loll. Järgmisel aastal olen targem. Lubasin mööda Eestit ringi trippida ja kodumaad avastada. Aga kui erialase tööotsa leian, peab selle mõtte võib-olla maha kandma. Eks paistab.