Üle vee
27. veebruarist 30. märtsini on Saaremaa Kunstistuudios avatud Kalli Kalde litograafianäitus “Üle vee”. Seekord on teemaks eksootiline lõunamaa, kus kunstnik ise kunagi viibinud ei ole – Aafrika.
Kalli Kalde sündis 1967. aastal Tartus, õppis Tartu Kunstikoolis ja Tartu Pedagoogilises Instituudis joonistamist, joonestamist ja tööõpetust. Hetkel jagab Kalli Kalde kogemusi joonistamisest ja graafikast Tartu Kunstikoolis. Teiste õpetamisele eelistab ta siiski ise kunstiteoseid luua. Kalli Kalde on tegelenud mitmete erinevate kunstialadega, näiteks illustreerimise, õlimaalide, lae-ja seinamaalingute, freskode, akvarellide, graafika ja pisiplastikaga.
Litograafia on lametrükitehnika, mis põhineb rasva ja vee vastastikusel tõukumisel. Kõigepealt joonistatakse rasva või tušiga kujutis lamedale lihvitud lubjakiviplaadile, mida seejärel nõrga lämmastikhappe lahusega söövitatakse. Kui värvis sisalduv rasv on keemiliselt kiviga ühinenud, kaetakse plaat kaitseks kummiaraabikuga. Jäljendit tehes kantakse trükivärv niisutatud kivile. Värv jääb joonistusele püsima, kuna joonistuseta pinnad ei võta vee tõttu värvi vastu. Piiramatut arvu tõmmiseid trükitakse erilise litopressiga. Valmistusprotsess kõlab keerulisena, kuid lõpptulemus on see-eest kaunis. Antud näituse pildid on enamuses trükitud Dresdeni Graafikaateljees.
Näituse “Üle vee” võiks jaotada kahte ossa. Esimene osa on inspireeritud meredetagust Aafrikat meenutavatest kuumadest ilmadest Saksamaa linnas Dresdenis ja Elbe jõe lainetustest. Kuigi Kalli Kalde on kaelkirjakuid, sebrasid ja gepardeid imetlenud vaid loomaaias ning pole kunagi Aafrikas käinud, annavad tema tööd väga hästi edasi tolle maa olustikku. Tugeva kontuuriga tööd, milles domineerivad ooker ning sinakasrohelised toonid, näevad esmapilgul välja kui põlisrahva müütide järgi joonistatud. Paljud teosed panevad enese ees seisja mõtlema Aafrika olustikust ja kommetest-kultuurist, teised pakuvad aga niisama silmailu.
Teise osa näitusest moodustavad kaks pilti, mille koondnimetuseks on “Kirjad Gulaagist”. Kalli Kalde vanaisa Siberi vangilaagrist saadetud kirjadest ja fotodest kokku pandud teosed, mis on kaunistatud tikandite ja õmblustega, ei tundu esmapilgul nii sünged, kui pealkiri lubab. On ju piltidel laiuval lumeväljal suur kari põhjapõtru, nende karjased ja kaks muhelevat meest. Autor ise on oma tööde kohta aga öelnud järgmist: „Iga nõelatorge on kui valu südames, sassiläinud niit – sassis elu ja mure lähedaste pärast. Mehed vangis-asumisel, naised, tütred, õed kurvalt kummargil õmblustöö juures.“
Kalli Kalde näitus „Üle vee“ on sobilik nii noortele kui vanadele, kriitikutele ja niisama imetlejatele, sest igaühel on võimalik sealt midagi välja lugeda. Kui läheduses asuvate Kristiina Kaasiku abstraktsete maalide mõistmiseks peab natuke pingutama, piisab vähemnõudlikule kunstinautijale vaid kahest pilgust, et enese jaoks välja nuputada, mida Kalli Kalde pilt tähendada võiks. Siiski oleks soovitatav Kalli Kalde litograafiapiltide ees mõned minutit kauem seista, et näha lisaks ilmselgele ka nende peidetud poolt.
[27.03.2013]
Kalli Kalde sündis 1967. aastal Tartus, õppis Tartu Kunstikoolis ja Tartu Pedagoogilises Instituudis joonistamist, joonestamist ja tööõpetust. Hetkel jagab Kalli Kalde kogemusi joonistamisest ja graafikast Tartu Kunstikoolis. Teiste õpetamisele eelistab ta siiski ise kunstiteoseid luua. Kalli Kalde on tegelenud mitmete erinevate kunstialadega, näiteks illustreerimise, õlimaalide, lae-ja seinamaalingute, freskode, akvarellide, graafika ja pisiplastikaga.
Litograafia on lametrükitehnika, mis põhineb rasva ja vee vastastikusel tõukumisel. Kõigepealt joonistatakse rasva või tušiga kujutis lamedale lihvitud lubjakiviplaadile, mida seejärel nõrga lämmastikhappe lahusega söövitatakse. Kui värvis sisalduv rasv on keemiliselt kiviga ühinenud, kaetakse plaat kaitseks kummiaraabikuga. Jäljendit tehes kantakse trükivärv niisutatud kivile. Värv jääb joonistusele püsima, kuna joonistuseta pinnad ei võta vee tõttu värvi vastu. Piiramatut arvu tõmmiseid trükitakse erilise litopressiga. Valmistusprotsess kõlab keerulisena, kuid lõpptulemus on see-eest kaunis. Antud näituse pildid on enamuses trükitud Dresdeni Graafikaateljees.
Näituse “Üle vee” võiks jaotada kahte ossa. Esimene osa on inspireeritud meredetagust Aafrikat meenutavatest kuumadest ilmadest Saksamaa linnas Dresdenis ja Elbe jõe lainetustest. Kuigi Kalli Kalde on kaelkirjakuid, sebrasid ja gepardeid imetlenud vaid loomaaias ning pole kunagi Aafrikas käinud, annavad tema tööd väga hästi edasi tolle maa olustikku. Tugeva kontuuriga tööd, milles domineerivad ooker ning sinakasrohelised toonid, näevad esmapilgul välja kui põlisrahva müütide järgi joonistatud. Paljud teosed panevad enese ees seisja mõtlema Aafrika olustikust ja kommetest-kultuurist, teised pakuvad aga niisama silmailu.
Teise osa näitusest moodustavad kaks pilti, mille koondnimetuseks on “Kirjad Gulaagist”. Kalli Kalde vanaisa Siberi vangilaagrist saadetud kirjadest ja fotodest kokku pandud teosed, mis on kaunistatud tikandite ja õmblustega, ei tundu esmapilgul nii sünged, kui pealkiri lubab. On ju piltidel laiuval lumeväljal suur kari põhjapõtru, nende karjased ja kaks muhelevat meest. Autor ise on oma tööde kohta aga öelnud järgmist: „Iga nõelatorge on kui valu südames, sassiläinud niit – sassis elu ja mure lähedaste pärast. Mehed vangis-asumisel, naised, tütred, õed kurvalt kummargil õmblustöö juures.“
Kalli Kalde näitus „Üle vee“ on sobilik nii noortele kui vanadele, kriitikutele ja niisama imetlejatele, sest igaühel on võimalik sealt midagi välja lugeda. Kui läheduses asuvate Kristiina Kaasiku abstraktsete maalide mõistmiseks peab natuke pingutama, piisab vähemnõudlikule kunstinautijale vaid kahest pilgust, et enese jaoks välja nuputada, mida Kalli Kalde pilt tähendada võiks. Siiski oleks soovitatav Kalli Kalde litograafiapiltide ees mõned minutit kauem seista, et näha lisaks ilmselgele ka nende peidetud poolt.
[27.03.2013]
