Hõõguvail silmil

vihast moondunud nägu ja krambis käed
kui sellist üksi seismas tänaval näed
tardud kui sammas, pöörata sa ei saa
ning hetkeks su jalge alt kaob kindel maa

ta jõllitab hõõguvail silmil su nägu
ning kulmude vahele krimpsutab vagu
äkki ta liigub ja sammugi astub
koha pealt lahti saada sa katsud

kuid kinni on maas sinu kartlikud jalad
sind igaltpoolt piiravad jubedad majad
sa tardud ja kukud ja teadvuse kaotad
kui ärkad, su ümber end pimedus laotab

[26.01.2013]