Tannhäuser
Richard Wagneri romantilist kolmes vaatuses ooperit “Tannhäuser” etendati esimest korda Rahvusooper Estonias 14. märtsil. Teisel etendusel 16. märtsil oli saal välja müüdud, kuid viimaste seas õnnestus kuulsat teost vaatama minna ka minul.
Richard Wagner on 1813. aastal sündinud Saksamaa helilooja, dirigent, muusikateoreetik ja poliitik. Ta õppis muusikat Leipzigi Ülikoolis ning kompositsiooni Theodor Weinlingi juures. Wagneri loomingut inspireerisid suuresti tema õpetajad ja Beethoven. Aastaks 1883, millal Richard Wagner suri, oli ta kirjutanud 13 ooperit, mille seas ka 1845. aastal Dresdenis esietendunud ooper “Tannhäuser”.
Romantiline ooper “Tannhäuser” on segu kahest legendist. Peategelane Tannhäuser tahab põgeneda Veenusemäelt, sest igatseb maisema elu järele. Armastusjumalanna üritab veenda meest jääma, kuid nähes, et meelitamine lõbudega ei aita, lubab ta Tannhäuseril minna, teda enne needes. Tannhäuser läheb Wartburgi lossi, kus ta kunagi lauluvõistluse kaotajana häbitundega lahkunud oli, ning astub uuesti õukonda. Wartburgi tähtsaim naine Elisabeth on õnnelik salajase armastatu naasmise üle ning korraldab taaskord lauluvõistluse, kus saadakse teada, et Tannhäuser on viibinud Veenusemäel. See tähendab, et ta on teinud pattu, kuid kui õukondlased Tannhäuserit tappa tahavad, palub Elisabeth, et Tannhäuseril lubataks palveränduritega liitudes paavstilt andestust paluda. Kolmandas vaatuses naaseb Tannhäuser Roomast, saamata õnnistust, ning üritab leida teed tagasi Veenusemäele. Elisabeth palub, et mees lubataks pärast surma Taevasse, ning naise surm lunastab Tannhäuseri patud.
Laupäevasel etendusel seisis kolme dirigendi Jüri Alperteni, Mihhail Gertsi ja Vello Pähna seast orkestri ees viimane. Muusika oli muidugi vägev. Iga vaatuse algul oli pikalt ainult instrumentaalmuusika, millele oli võimalik tähelepanu suunata, sest lavaline tegevus oli tol hetkel tagasihoidlik. Eriti hästi jäid kõrvu helisema vaskpuhkpillide helid, kohati oleks neid pidulikkuse rõhutamiseks isegi rohkem kõlada võinud, kuid kuna Wagneri ooperit muuta ei saa, tuleb selleks pigem vaskpuhkpillide kontserdile minna. Vaheajal jalgu sirutades orkestriaugu eest mööda jalutades sai meenutatud endisi muusikaõpetuse tunde ja pillirühmade nimetusi ning asukohti.
Kui lisandus laul, oli võimalik keskenduda pigem sõnadele ja üldisele kokku kõlamisele. Tannhäuseri laulja Mati Turi, Elisabethi ja Veenuse osatäitja Aile Asszonyi, Wolframit mänginud René Soomi hääled olid lummavad ning kaasahaaravad. Kõrvale meeldiv oli ka see, et harva laulsid koos suure kõrgusevahega hääled, enamasti sobitati kokku kõrvutiasetsevad mees- ja naishäälerühmad, nagu sopran ja tenor. Erilist esiletõstmist väärib noort karjast mänginud alles poisikeseohtu Marek Huntsaar, kelle häälest on siiski aimata peagi ründavat murdeiga ja häälemurret.
“Tannhäuser” on Estonias etendunud juba kolmel hooajal, kuid praegune erineb eelnevatest eelkõige oma minimalistliku lavakujunduse ja kostüümide poolest. Nimelt on laval kaks suurt liikuvat “plokki”, mille asendeid ning tagumise seina värve muutes kujutatakse erinevaid asukohti. Selle eest tuleb tänada kunstnikku Leslie Traversit, valgusoperaatorit Anton Kulaginit ja nende meeskondi.
Lauljate riietus on kaasaegne, Wartburgi elanikud kannavad ülikondi ja lipse ning näevad korrektsed välja, Veenusemäe nümfid on vastandina kohati riides lausa ebasündsalt. Huvitav on aga Aile Asszonyi transformatsioon kord Veenusest Elisabethiks ning vastupidi. Esimeses vaatuses ülikonna alt välja ilmuv erkpunane kleit pakub huvitavat lahendust.
Selleks, et Wagneri „Tannhäuserist“ viimast võtta, tuleb teost korduvalt suures ooperiteatris kuulamas käia. Esimene kord selleks, et vaadata lava kohal jooksvaid subtiitreid, teine kord lavalise tegevuse jälgimiseks ning heal juhul on alles kolmandal korral võimalik keskenduma hakata muusikale, et mõista selle rolli teose süžees.
Arvatavasti läheb see, kes kord Wagneri romantilist ooperit „Tannhäuser“ näinud, hea meelega tagasi Rahvusooper Estoniasse, olgu põhjuseks siis kas teine sama hea ooper, operett, ballett, teatritükk või lihtsalt soov viibida majas, mis koduks nii suurele hulgale tööle, vaevale, naerule, pisaratele ja kodumaisele maagiale.
[21.03.2013]
MITTEAMETLIK VERSIOON (<< kliki)
