Ostsin omale eile arbuusi. Kui koju jõudsin, avastasin, et tädi oli samast poest veel saanud. Üks kodune ahnepäts polnud aga suvatsenud mulle helistada ning öelda, et teist ei ole tarvis tuua. Nii me siis istusime lõpuks kodus, kaks arbuusi kaenlas.
Arbuus on kõige mõnusam suvine amps - parajalt magus, värske ja mahlane. Sellepärast lähmegi emaga alati sellepärast kaklema, kes suurema tüki endale saab. Maitsva asja halb külg on aga see, et hiljem võitleme omavahel, kes enne põie lõhkemist vetsu saab.
Eriti vahvad on seemneteta arbuusid, mille suurus seemnetega sugulaste omast kahjuks veidi alla jääb. Huumorivennast sõbra sõnul pidid seemneteta arbuusid pärinema Venemaalt, kus neid kakanditega ristatakse. Köögivilja lahti lõigates jooksevad hübriidseemned lihtsalt laiali!
Teooriat edasi arendades võib ju eeldada, et kakandseemned poevad pärast põgenemist keldrisse peitu, kus nad kuni lõpliku küpsemiseni redutavad. Seejärel otsivad seemned endale ilusa mullaplatsi, kus nad idanema hakkavad. Teatud aja möödudes on jälle võimalik seemneteta arbuusi maitsta.
Olgu kuidas on, peaasi et mahlakat maiust suvehooajal jälle nautida saab. Seemnete või seemneteta - mõlemat pidi on hea, aga ühtmoodi ikkagi parem.
Ausalt öeldes tegin ma selle postituse lihtsalt sellepärast, et jagada seda totrat arbuusiarmastajast kassi pilti...
Pilt: Triumfa