Ma ei ole eriti inimene, kes kõik vabad hetked veedaks rannas või murul peesitades. Peamiselt sellepärast, et mu hele nahk ei talu päikest. Et ma ei oleks pärast pikemat õuesviibimist nagu punane vähk, pean ma end kaitsma riiete ja päikesekreemiga.
Sellegipoolest meeldib mulle rannas käia. Kahjuks on kõige parem liivarand minu kodust umbes 15 kilomeetri kaugusel. Rattaga sõidetav, aga tüütu. Minu õnneks on mul rolleriga tuttav, kes meelsasti minuga rannas käib.
Esimene korralik rannaskäik oli mul eelmisel pühapäeval. Suurepärane ilm, mitte ühtegi pilve taevas. Suurepärane kõigile peale minu. Varjasin end rätiku ja pika seelikuga ning esialgu tundus, et ehk pääsen põletusest. Seda seniks, kuni tuli tahtmine liiva sees ringi roomata.
Nagu sõjalisel väljaõppel, roomasime kahekesi lõkerdades rannalina juurest mööda liiva veepiirini, saades samal ajal silmanurgast väga kahtlaseid pilke. Üks vanaema julges lausa otse jõllitada.
"Tere! Isamaa auks alati valmis!" - "Jõudu..."
Kui mereni jõudsime, olid kõik kohad liiva täis. Sulpsti peadpidi vee alla end loputama ja seejärel taas sooja päikese kätte kuivama. Aga märjana on kiusatus uuesti liiva sisse pikali heita, et näha, kui palju seda puru niiske naha külge kleepub. Mida ma ka tegin.
Päris palju jäi külge. Veensin sõpra ka proovima ning kuna me juba ühtlasi üleni liivased olime, võisime sama hästi uuesti mereni roomata. Mõeldud-tehtud.
Hiljem rannalinal lösutades, sääred seelikuserva alt väljas, ja raamatut lugedes õnnestus mul jalad siiski ära põletada. Päris hullusti kohe. Tõotasin enam mitte kunagi kuskile minna, ilma et mul paks kiht kreemi peal oleks.
Küll on kahju, et mul kehv mälu on, sest vaid nelja päeva pärast olin taaskord samas kohas rannalina peal peesitamas. Seekord kreemitasin end kohe üleni sisse ja hoidsin õhukesi riideid seljas. Tänu sellele suutsin ka põletust vältida.
Tookord oli aga tugev tuul, mis tekitas suuri vahuseid laineid, millest on väga mõnus üle hüpata või üritada alt läbi ujuda. Kõik, kes rannas olid, käitusid tol hetkel vees nagu lapsed. Sest see on lõbus! Oleks vaid sagedamini taolist ilma - soe vesi, tugev tuul, päike...
Ma ei ole rannainimene, aga niiviisi tekib tahtmine veel ja veel ujuma minna.
Pilt: Emiko-CatOnFire
Esimene korralik rannaskäik oli mul eelmisel pühapäeval. Suurepärane ilm, mitte ühtegi pilve taevas. Suurepärane kõigile peale minu. Varjasin end rätiku ja pika seelikuga ning esialgu tundus, et ehk pääsen põletusest. Seda seniks, kuni tuli tahtmine liiva sees ringi roomata.
Nagu sõjalisel väljaõppel, roomasime kahekesi lõkerdades rannalina juurest mööda liiva veepiirini, saades samal ajal silmanurgast väga kahtlaseid pilke. Üks vanaema julges lausa otse jõllitada.
"Tere! Isamaa auks alati valmis!" - "Jõudu..."
Kui mereni jõudsime, olid kõik kohad liiva täis. Sulpsti peadpidi vee alla end loputama ja seejärel taas sooja päikese kätte kuivama. Aga märjana on kiusatus uuesti liiva sisse pikali heita, et näha, kui palju seda puru niiske naha külge kleepub. Mida ma ka tegin.
Päris palju jäi külge. Veensin sõpra ka proovima ning kuna me juba ühtlasi üleni liivased olime, võisime sama hästi uuesti mereni roomata. Mõeldud-tehtud.
Hiljem rannalinal lösutades, sääred seelikuserva alt väljas, ja raamatut lugedes õnnestus mul jalad siiski ära põletada. Päris hullusti kohe. Tõotasin enam mitte kunagi kuskile minna, ilma et mul paks kiht kreemi peal oleks.
Küll on kahju, et mul kehv mälu on, sest vaid nelja päeva pärast olin taaskord samas kohas rannalina peal peesitamas. Seekord kreemitasin end kohe üleni sisse ja hoidsin õhukesi riideid seljas. Tänu sellele suutsin ka põletust vältida.
Tookord oli aga tugev tuul, mis tekitas suuri vahuseid laineid, millest on väga mõnus üle hüpata või üritada alt läbi ujuda. Kõik, kes rannas olid, käitusid tol hetkel vees nagu lapsed. Sest see on lõbus! Oleks vaid sagedamini taolist ilma - soe vesi, tugev tuul, päike...
Ma ei ole rannainimene, aga niiviisi tekib tahtmine veel ja veel ujuma minna.
Pilt: Emiko-CatOnFire