Kui ma endale mõned aastad tagasi uue jalgratta sain, olin ma selle järgi hull. 30 kilomeetrit päevas polnud minu jaoks mingi probleem. Igal õhtul üritasin ma täiesti vabatahtlikult leida aega, et veidigi pedaale tallata.
Siis tulid aga muudatused liiklusseadustes ja kohustuslikuks muudeti kiiver. Mulle tõsiselt ei meeldi jalgrattakiiver, olgugi et ta teoreetiliselt kandjat õnnetuste eest kaitseb. Kuna politseiga tegemist samuti ei soovinud, jäid tollel suvel pikad sõidud tegemata. Järgneval aastal olin ma lihtsalt laisk ega viitsinud pikki retki ette võtta, kuid sel aastal olen otsustanud seda asja muuta.
Pärast korralikku rahvatantsuproovi mugisin kõhu täis ja istusin oma ustava ratta selga. Tuule suuna järgi kõige sobivama suuna selgeks määranud, hakkasin aga väntama. Väga mõnus oli üle pika aja põhjalikult jalalihaseid kasutada.
Sõitsin lähedal asuvasse randa, pistsin korraks varbad vette, kuid põgenesin peagi külma tuule eest. Õnnetuseks pidas mind kinni keegi kohalik putkaomanik, kes minuga pool tundi tühjast-tähjast jutustas. Kui sõites oli lühikeste pükstega paras, siis jäise tuule käes seistes hakkas peagi külm. Andsin viisakaid vihjeid, et pean minema, kuid kas neid võeti kuulda... Lõpuks õnnestus tädikesest siiski lahti saada. Lubasin endale, et sinna ma teist korda küll ei lähe.
Tagasiteel soojenesin varsti üles, kuid kui minek oli olnud allatuult ja -mäge, siis tulek kujunes ülesmäge ja vastu tugevat tuult. Algsest 20 kilomeetrist tunnis sai lõpuks vääritu 13. Trenni tegemise seisukohalt oli see-eest kasulik. Kuidagimoodi ma siiski koju jõudsin, küllaltki väsinud ja enesega rahulolev.
Kokku sõitsin umbes 25 kilomeetrit, mis nii mõnegi jaoks võib tunduda vähe, kuid esimese korra jaoks üle pika aja minule täiesti piisav. Eks järgnevad päevad näitavad, kuidas see pisike sõit jalalihastele mõjus. Tagumine ots oli igatahes pikast sadulas istumisest päris kange.
Pilt: irisux
Pärast korralikku rahvatantsuproovi mugisin kõhu täis ja istusin oma ustava ratta selga. Tuule suuna järgi kõige sobivama suuna selgeks määranud, hakkasin aga väntama. Väga mõnus oli üle pika aja põhjalikult jalalihaseid kasutada.
Sõitsin lähedal asuvasse randa, pistsin korraks varbad vette, kuid põgenesin peagi külma tuule eest. Õnnetuseks pidas mind kinni keegi kohalik putkaomanik, kes minuga pool tundi tühjast-tähjast jutustas. Kui sõites oli lühikeste pükstega paras, siis jäise tuule käes seistes hakkas peagi külm. Andsin viisakaid vihjeid, et pean minema, kuid kas neid võeti kuulda... Lõpuks õnnestus tädikesest siiski lahti saada. Lubasin endale, et sinna ma teist korda küll ei lähe.
Tagasiteel soojenesin varsti üles, kuid kui minek oli olnud allatuult ja -mäge, siis tulek kujunes ülesmäge ja vastu tugevat tuult. Algsest 20 kilomeetrist tunnis sai lõpuks vääritu 13. Trenni tegemise seisukohalt oli see-eest kasulik. Kuidagimoodi ma siiski koju jõudsin, küllaltki väsinud ja enesega rahulolev.
Kokku sõitsin umbes 25 kilomeetrit, mis nii mõnegi jaoks võib tunduda vähe, kuid esimese korra jaoks üle pika aja minule täiesti piisav. Eks järgnevad päevad näitavad, kuidas see pisike sõit jalalihastele mõjus. Tagumine ots oli igatahes pikast sadulas istumisest päris kange.
Pilt: irisux