Sellest õppeaastast on ühiselamu endistesse kodundustundide ruumidesse täpselt toa nr 303 vastas migreerunud kaks õppeklassi - 3C ja 5C. Vastavalt nelja ja kolme lapsega klassikomplektid koostati spetsiaalselt neile, kes ei saa suurtes klassides hakkama.
Algusest peale oli nende klassidega probleeme: pisikesed jooksid ja lärmasid koridoris; tubadest, mille hooletud omanikud lukustamata jätsid, kadusid väärtesemed ja raha; treppidel niideti ühikarotid alatasa jalust. Kui autoriteedid - klassijuhatajad - korra kehtestasid, jäi ajutiselt vaiksemaks. Valvelaua soovitusel hakati ka enam uksi lukustama, mis vähendas varguste hulka. Viimasel ajal on häirivad tegevused aga naasma hakanud.
Kui ma ühel kolmapäeval koolist tulin, käes telefon, pooleli tekstisõnumi trükkimine, kaenla all tahvelarvuti, jooksid mulle trepi peal vastu kaks väikest poissi, häälte järgi pigem kolmandast klassist. Süvenenud kirjutamisesse, ei teinud ma neist väljagi, kuid tundus, et marakratid tahtsid tähelepanu.
"Mul on parem kui sul!" hüüdis üks. Eeldasin, et see väide käis mu mobiiltelefoni kohta, mis on praeguste nutitelefonidega võrreldes üsnagi vana, kuid see-eest usaldusväärne Nokia. Kuna mul oli SMS pooleli ja ma ilmselgelt nolkide tähelepanuvajadust rahuldada ei soovinud, astusin pilku tõstmata trepiastmetest üles. Järgmisena kostus poisinaga suust paras pomm:
"Mul on suuremad tissid kui sul!"
...
...
Nojah.
...
...
Mis selle peale ikka kosta. Jooksin tuppa, heitsin voodile pikali ja nutsin kibedaid pisaraid fakti pärast, et olen õrnemale soole häbiplekiks, sest minu rinnad on väiksemad kui kolmanda klassi poisil (!) ja isegi seinad on kurvikamad kui minusugune pesulaud.
Tegelikult nii muidugi ei juhtunud, sest ma olin liiga laisk, et öeldud lausele üldse mõeldagi. Pealegi oli mul ikka veel sõnumi kirjutamine pooleli (pikk sõnum oli) ja nii pidi jõmpsikas sügavalt pettuma, sest ta ei püüdnud minult kinni ühtki signaali, mis oleks näidanud lause mõju mu psüühikale. Hiljem klassivennast ühikakaaslasega vesteldes ilmnes, et sama väikemees oli ka temale midagi nähvanud.
Mina kui peaaegu vanainimene juba, võin nüüd vabalt väita, et väikesed lapsed on ikka varasemaga võrreldes ülbemad küll. Oleks minul kolmandas klassis käies trepil üheteistkümnendik vastu tulnud, oleksin ma vastu seina liibunud, lootuses, et mind ei nähta või hoopistükis otsa ümber pööranud ja teist treppi mööda minema jooksnud. Praegu aga on järjest enam märgata lugupidamatust endast vanemate suhtes. Noored on hukas.
Pilt: ScarletteDeath
Kui ma ühel kolmapäeval koolist tulin, käes telefon, pooleli tekstisõnumi trükkimine, kaenla all tahvelarvuti, jooksid mulle trepi peal vastu kaks väikest poissi, häälte järgi pigem kolmandast klassist. Süvenenud kirjutamisesse, ei teinud ma neist väljagi, kuid tundus, et marakratid tahtsid tähelepanu.
"Mul on parem kui sul!" hüüdis üks. Eeldasin, et see väide käis mu mobiiltelefoni kohta, mis on praeguste nutitelefonidega võrreldes üsnagi vana, kuid see-eest usaldusväärne Nokia. Kuna mul oli SMS pooleli ja ma ilmselgelt nolkide tähelepanuvajadust rahuldada ei soovinud, astusin pilku tõstmata trepiastmetest üles. Järgmisena kostus poisinaga suust paras pomm:
"Mul on suuremad tissid kui sul!"
...
...
Nojah.
...
...
Mis selle peale ikka kosta. Jooksin tuppa, heitsin voodile pikali ja nutsin kibedaid pisaraid fakti pärast, et olen õrnemale soole häbiplekiks, sest minu rinnad on väiksemad kui kolmanda klassi poisil (!) ja isegi seinad on kurvikamad kui minusugune pesulaud.
Tegelikult nii muidugi ei juhtunud, sest ma olin liiga laisk, et öeldud lausele üldse mõeldagi. Pealegi oli mul ikka veel sõnumi kirjutamine pooleli (pikk sõnum oli) ja nii pidi jõmpsikas sügavalt pettuma, sest ta ei püüdnud minult kinni ühtki signaali, mis oleks näidanud lause mõju mu psüühikale. Hiljem klassivennast ühikakaaslasega vesteldes ilmnes, et sama väikemees oli ka temale midagi nähvanud.
Mina kui peaaegu vanainimene juba, võin nüüd vabalt väita, et väikesed lapsed on ikka varasemaga võrreldes ülbemad küll. Oleks minul kolmandas klassis käies trepil üheteistkümnendik vastu tulnud, oleksin ma vastu seina liibunud, lootuses, et mind ei nähta või hoopistükis otsa ümber pööranud ja teist treppi mööda minema jooksnud. Praegu aga on järjest enam märgata lugupidamatust endast vanemate suhtes. Noored on hukas.
Pilt: ScarletteDeath