Mul on kombeks väga sageli oma huvialasid vahetada ja niiviisi oskustepõldu laiendada. Kui eelmisel aastal oli minu hobiks laskmine, siis sel aastal on selleks vaieldamatult helitehnika ja minu uueks pesaks on kujunenud kooli tehnorõdu.
Pool vaheajast oli juba möödas, kui mulle tuli pähe äkkotsus koju minna. Teisipäeval segamini ühiselamutoas istudes jõudsin järeldusele, et vahet pole, kus ma teisipäeva öösel omaette lebotan, ja loobusin korraga esialgsest plaanist kolmapäeval kodu poole liikuda.
Lõpuks ometi on kätte jõudnud aeg, mil ma end ametlikult hulluks tunnistada võin. Nimelt kuulen ma hääli, mille reaalses eksistentsis ma päris veendunud pole.
Erinevate sündmuste ja ürituste kokku langemise tõttu pole mul ammu olnud võimalik kodus rahvatantsuproovis käia. Naistepäeval olime kutsutud mingisugusele peole esinema, mina aga polnud kolm viimast proovi näole andnud.
Leidsin omale uue imelise pannkoogimeistri, kes mulle lademetes toitu teeb. Kõik sai alguse sellest, kui 312-s pesitsev Y tühja kõhtu kurtis ja mina seepeale kapist pannkoogijahu välja koukisin.
Külastades ühel ilusal päeval kõrvaltuba, kus ma harilikult ei käi, oli suur mu üllatus, kui nägin seal istumas oma paralleelklassi noormeest. See seletas, miks ma juba pikemat aega 302-st madalat bassi ja itsitamist kuulnud olin.
|
R.303
Ühikarott aastast 2012. Rotiaastal sündinule peaks selline elu sobima? Arhiiv
June 2014
|