Kolasin täna sõbraga X mööda metsi ja põlde ringi, nii nagu mõnikord varemgi (1, 2). Meie põhilootuseks oli näha erinevaid loomi, eelkõige kitsi.
Rolleriga metsa ja tagasi - kõlab nagu tüüpiline loodusturism. Kohati tekkiski mõne tüütu vinguva turisti tunne, kui hiiglasuur sääseparv tervenisti enese alla matta tahtis. Oh, oleks looduses ometi vähem loodust!
Rolleriga metsa ja tagasi - kõlab nagu tüüpiline loodusturism. Kohati tekkiski mõne tüütu vinguva turisti tunne, kui hiiglasuur sääseparv tervenisti enese alla matta tahtis. Oh, oleks looduses ometi vähem loodust!
Lasime ringi ühel pool metsas ja põldudel ja teisel pool. Nägime kurgi, mägraurgu, kiivitajaid...
Kogu see vaev - mööda põlde jooksmine, mudas sumpamine ja verejanuste sääskede toitmine - tasus end lõpuks siiski ära, kui taamal põlluserval nägime üksikut kitse söömas. Viskasime kergelt sääsetõrjet peale ja hakkasime tasakesi loomale lähemale hiilima.
Ma ei olnud varem loomadega sellisel moel kokku puutunud ning minu pärimise peale "Mida ma teha ei tohi?" vastas X, et küll ma looduses õpin. Seega ei jäänud mul üle muud, kui oma juhendajat jäljendades kõrges rohus pisikese kitse poole suunduda.
Allatuult olek lubas algul üsna tempokalt ja mitte väga vaikselt edasi minna. Kui kits pea tõstis, tuli kohe seisma jääda, sest nad märkavad liikumist. Kohati tundus meie situatsioon koomiline - nagu mängus heeringas-heeringas-1-2-3 tardusime kohe paigale, kui mängujuht pea meie poole pööras.
Loom sõi ja vaatas, sõi ja vaatas ning heitis siis kõrge rohu sisse magama. Tol hetkel pidime naerma hakkama, sest nii rumalat looma, kes ohtu kahtlustades magama heidab, polnud varem nähtud. Kui kitse tükil ajal märgata polnud, mõtlesime, et äkki roomab too tol hetkel metsa poole peitu. See oli nii koomiline, et ma astusin kogemata kuivanud oksa otsa ning ajasin sellega looma jalule.
Ta jõllitas meid, kõrvad kikkis, ning meie jälgisime binoklist teda. Peagi rahunes ta piisavalt, et rumala peaga taas rohtu sööma hakata. Kuna ta seljaga meie poole oli, avanes meil võimalus veelgi lähemale hiilida. Lõpuks olime kitsest 15 meetri kaugusel. Kui ma teist korda ettevaatamatult oksa otsa astusin, vaatas loom jälle hoolikalt ringi ning otsustas siis, et on parem põgeneda. Pikkade hüpetega jooksis ta läbi puude kõrvalolevale lagendikule, kus mõnd aega oma karedal häälel haukus.
X teadis paremat teed tagasi rolleri juurde ning otsustasime läbi metsatuka välja murda. Kõik oleks läinud ilusti, kui meie valitud rajale poleks jäänud ette kraav. X hüppas suure hooga üle, kuid minu paigalt kaugus pole kunagi hea olnud. Tükk aega otsisin kohta, kust oleks ohutum minna, kuid kui ma lõpuks otsustava hüppe tegin, maksis massi ja gravitatsiooni koosmõju julmalt kätte. Parem kummik jäi sügavasse mutta kinni ning mina lendasin inertsi tõttu edasi. Küll on hea, et mul on käed, sest muidu oleksin ma nägupidi kraavikaldasse langenud.
Sellegipoolest, olles teinud graatsilise balletihüppe üle mudase kraavi, seisin ma nüüd teisel kaldal ühele jalale toetudes, püksid poripritsmeid täis, sellal kui X mudast mu kummikut välja sikutas, ja naersin. Kui me kraavist lõpuks välja saime, haaras X jälle binokli, et igaks juhuks ka uus põld üle vaadata. Kuigi ma ei uskunud, et minu lõkerdamise peale mõni loom veel alles peaks olema, leidis ta kaugelt eemalt ühe kitse.
Ülejäänud tee tagasi rolleri juurde naersime ja mõtlesime minule mudaseid hüüdnimesid välja. Jõekaldal tegime korraks kitsede üleminekukohas peatuse, et kummikuid loputada. "Ma haistan õhus blogipostitust," kostus minu suust. "Mina tundsin selle lõhna juba ammu."
Pilt: DukeEllington
Kogu see vaev - mööda põlde jooksmine, mudas sumpamine ja verejanuste sääskede toitmine - tasus end lõpuks siiski ära, kui taamal põlluserval nägime üksikut kitse söömas. Viskasime kergelt sääsetõrjet peale ja hakkasime tasakesi loomale lähemale hiilima.
Ma ei olnud varem loomadega sellisel moel kokku puutunud ning minu pärimise peale "Mida ma teha ei tohi?" vastas X, et küll ma looduses õpin. Seega ei jäänud mul üle muud, kui oma juhendajat jäljendades kõrges rohus pisikese kitse poole suunduda.
Allatuult olek lubas algul üsna tempokalt ja mitte väga vaikselt edasi minna. Kui kits pea tõstis, tuli kohe seisma jääda, sest nad märkavad liikumist. Kohati tundus meie situatsioon koomiline - nagu mängus heeringas-heeringas-1-2-3 tardusime kohe paigale, kui mängujuht pea meie poole pööras.
Loom sõi ja vaatas, sõi ja vaatas ning heitis siis kõrge rohu sisse magama. Tol hetkel pidime naerma hakkama, sest nii rumalat looma, kes ohtu kahtlustades magama heidab, polnud varem nähtud. Kui kitse tükil ajal märgata polnud, mõtlesime, et äkki roomab too tol hetkel metsa poole peitu. See oli nii koomiline, et ma astusin kogemata kuivanud oksa otsa ning ajasin sellega looma jalule.
Ta jõllitas meid, kõrvad kikkis, ning meie jälgisime binoklist teda. Peagi rahunes ta piisavalt, et rumala peaga taas rohtu sööma hakata. Kuna ta seljaga meie poole oli, avanes meil võimalus veelgi lähemale hiilida. Lõpuks olime kitsest 15 meetri kaugusel. Kui ma teist korda ettevaatamatult oksa otsa astusin, vaatas loom jälle hoolikalt ringi ning otsustas siis, et on parem põgeneda. Pikkade hüpetega jooksis ta läbi puude kõrvalolevale lagendikule, kus mõnd aega oma karedal häälel haukus.
X teadis paremat teed tagasi rolleri juurde ning otsustasime läbi metsatuka välja murda. Kõik oleks läinud ilusti, kui meie valitud rajale poleks jäänud ette kraav. X hüppas suure hooga üle, kuid minu paigalt kaugus pole kunagi hea olnud. Tükk aega otsisin kohta, kust oleks ohutum minna, kuid kui ma lõpuks otsustava hüppe tegin, maksis massi ja gravitatsiooni koosmõju julmalt kätte. Parem kummik jäi sügavasse mutta kinni ning mina lendasin inertsi tõttu edasi. Küll on hea, et mul on käed, sest muidu oleksin ma nägupidi kraavikaldasse langenud.
Sellegipoolest, olles teinud graatsilise balletihüppe üle mudase kraavi, seisin ma nüüd teisel kaldal ühele jalale toetudes, püksid poripritsmeid täis, sellal kui X mudast mu kummikut välja sikutas, ja naersin. Kui me kraavist lõpuks välja saime, haaras X jälle binokli, et igaks juhuks ka uus põld üle vaadata. Kuigi ma ei uskunud, et minu lõkerdamise peale mõni loom veel alles peaks olema, leidis ta kaugelt eemalt ühe kitse.
Ülejäänud tee tagasi rolleri juurde naersime ja mõtlesime minule mudaseid hüüdnimesid välja. Jõekaldal tegime korraks kitsede üleminekukohas peatuse, et kummikuid loputada. "Ma haistan õhus blogipostitust," kostus minu suust. "Mina tundsin selle lõhna juba ammu."
Pilt: DukeEllington