Ma ei ole varem märganud, et loodus võib nii ilus olla! Käisin nädalavahetusel taaskord sõbraga väljas, seekord suisa metsas. Kihutasime ringi lumesaaniga, viisime nugiste püüdmiseks mõeldud kastidesse meekärgi ja uurisime teistegi loomade poolt jäetud jälgi.
Nägime hirve-, kitse-, põdra-, rebase-, nugise- ja metsseajälgi ning mõningaid magamisasemeidki. Muuseas näidati mulle ka kohta, kus kord hunti nähtud. Lisaks seletas sõber minule, kes ma selles valdkonnas nii rumal olen, miks terve metsaalune ühes kohas poritäpikesi täis oli. Nimelt olid metssead käinud kraavimudas püherdamas, seejärel kaks sammu edasi astunud ja end raputanud.
Nägime hirve-, kitse-, põdra-, rebase-, nugise- ja metsseajälgi ning mõningaid magamisasemeidki. Muuseas näidati mulle ka kohta, kus kord hunti nähtud. Lisaks seletas sõber minule, kes ma selles valdkonnas nii rumal olen, miks terve metsaalune ühes kohas poritäpikesi täis oli. Nimelt olid metssead käinud kraavimudas püherdamas, seejärel kaks sammu edasi astunud ja end raputanud.
Tundub, et pardid aga hakkavad mu looduses viibimise traditsiooniks kujunema. Kui eelmisel korral ehmatasime lendu üksiku pardi, siis seekord tõusis sama koha peal jõest lendu terve parv sinikael-parte.
Sõidu põhieesmärgiks oli erinevad nugiste püüdmiseks mõeldud kohad söödaga täita, et neid kastidega harjutada. Sel aastal veel kastidele lõkse lisatud pole, aga järgmisel aastal on ka see plaanis.
Kõige suurema mulje jättis mulle siiski massiivne põdrajälg ja magamisase. Imetlesin seda päris tükk aega. Mõtlesin, kui vahva oleks ühe taolise hiiglasega silmast silma kohtuda.
Ning kus hundist juttu... Sõites täna linna, jooksis pimedas üle tee suur põder. Palusin autojuhil peatuda, kuid mind ei võetud kuulda. Seejärel ajasin silmad pungi ja käänasin kaela nii palju kui sain, et võimalikult kaua seda imelist looma näha. Terve ülejäänud tee kammisin mööduvaid põlde mõttega, et ehk silman veel mõnd looma.
Põdrad on vahvad!
Sõidu põhieesmärgiks oli erinevad nugiste püüdmiseks mõeldud kohad söödaga täita, et neid kastidega harjutada. Sel aastal veel kastidele lõkse lisatud pole, aga järgmisel aastal on ka see plaanis.
Kõige suurema mulje jättis mulle siiski massiivne põdrajälg ja magamisase. Imetlesin seda päris tükk aega. Mõtlesin, kui vahva oleks ühe taolise hiiglasega silmast silma kohtuda.
Ning kus hundist juttu... Sõites täna linna, jooksis pimedas üle tee suur põder. Palusin autojuhil peatuda, kuid mind ei võetud kuulda. Seejärel ajasin silmad pungi ja käänasin kaela nii palju kui sain, et võimalikult kaua seda imelist looma näha. Terve ülejäänud tee kammisin mööduvaid põlde mõttega, et ehk silman veel mõnd looma.
Põdrad on vahvad!