Eks me ole kõik mingi hetk oma elus viibinud olukorras, kus autos on hunnikute viisi ostukotte, mis vaja tarida kolmandale või suisa neljandale korrusele, käsi aga vaid kaks. Sellistel puhkudel olen mina õnnelik, et pean neid tassima maksimaalselt teisele või kolmandale korrusele ja annan au kuuenda korruste ostumaniakkidest elanikele.
Mida sellise juhtumi korral tehakse? Käevangu surutakse nii palju kotisangu, kui vähegi võimalik (ehk kõik), auto- või muud võtmed pistetakse suhu ja uksi lüüakse lahti jalaga.
Mida sellise juhtumi korral tehakse? Käevangu surutakse nii palju kotisangu, kui vähegi võimalik (ehk kõik), auto- või muud võtmed pistetakse suhu ja uksi lüüakse lahti jalaga.
Taolises olukorras olen mina enamasti iga kord, kui pühapäeval pärast nädalavahetust tagasi ühiselamusse tulen ja pean käekoti ja veel paar-kolm kompsu kolmandale korrusele tassima.
Mis mul nendes kottides siis on? Ega ei olegi midagi erilist - natuke koduseid küpsetisi, sülearvuti, puhas pesu, vahel õpikud ja muud parasjagu vajalikud esemed. Mõnikord saab enne ühiselamusse tulekut korra poest läbi hüpatud ja siis lisandub ostukott. Üldiselt on rüperaal see, mis asja oma suure kaalu tõttu kõige raskemaks teeb.
Siis avalduvad ka Rattuse kangekaelsus ja supervõimed - ta viskab ühe koti üle ühe õla, heidab teise kompsu sujuvalt üle teise õla, kolmanda võtab käevangu ja neljanda sangu hoiab peos. Niiviisi jääb üks käsi isegi peaaegu vabaks, et uksi lahti teha ja valvelauast võti võtta. Ja kuigi kolmandale korrusele oma tuppa jõudes on Rattus küürakas ja tema selg haige, on ta ometi õnnelik, et ühe käiguga kõik kotid kohale kantud sai.
Pilt: theawesomemowmow