Kõmpisin parasjagu poodi, kui minu kõrval peatus vägev maastur. Aken keriti alla, sees istusid mees, naine ja pisike poiss. "Vene keelt räägid?" küsiti minult idanaabrite keeles. "Ja nje znaju, ja nje panimaju" oli kõik, mida selle peale õlgu kehitades kosta oskasin. Mees noogutas ja sõitis minema.
Olen mina pool aastat linnas elanud ja selle aja jooksul ainult üht sakslasest turisti kohanud, venelasi mitte ühtki. Pisikeses kodualevikus aga tuleb neid korraga suisa kolm tükki vastu!
Kõmpisin parasjagu poodi, kui minu kõrval peatus vägev maastur. Aken keriti alla, sees istusid mees, naine ja pisike poiss. "Vene keelt räägid?" küsiti minult idanaabrite keeles. "Ja nje znaju, ja nje panimaju" oli kõik, mida selle peale õlgu kehitades kosta oskasin. Mees noogutas ja sõitis minema.
0 Comments
Niipea, kui päike silmnähtavalt kõrgemalt käima hakkab, muutun mina sama ülemeelikuks kui miniseelik. Pärast pikka pimedusaega, millal akud-patareid tühjaks jooksnud on, laeb päike need kiiresti ülevoolavalt täis.
Kui koolis täna söömisvõistlus toimus, tegid kõik nalja, kuidas klassi peaks esindama saatma kellegi ühiselamust, sest ühikarotid on alati näljased ja ei ütle kunagi tasuta toidust ära. Nali naljaks, aga võistlejatest üle jäänud moosisaiad lõpetasid osaliselt rottide hammaste all.
"Lilleke rohus osutus lihasööjataimeks", "It's free food!" ja "PS: pitsa Säästus 1 €" on vaid mõned fraasid, mis ma ühiselamus olles oma toidukarpidele-kotikestele kirjutanud olen. Kuidagimoodi tuleb sööki kaitsta ja taoline märgistamine on minule kõige kasulikumaks osutunud.
Ma rumal-rumal rotipoeg! Mitte kunagi ei suuda ma väljakutsele "ei" öelda ning nüüd ma siis istun siin ühiselamutoas, kaelas rippumas klassikaaslaselt toast number 205 laenatud elektrikitarr ja üritan seda korralikult mängima õppida. Tegelikult tuleb isegi täitsa hästi välja. Paremini, kui ma oleksin arvanud. Kuu ajaga saab selgeks küll.
Üksik ühikarott Rattus, teler, diivan ja hunnik poolenisti kõrbenud plaksumaisi... Pühapäevaõhtune idüll vaadates saadet "Su nägu kõlab tuttavalt".
No olen ma ikka rumal küll. Mitmendat nädalat vaatan tänavale pargitud autosid ja mõtlen, miks omanikud enda vägevaid masinaid sisehoovi ei aja.
Kohutav situatsioon, kus mul on hunnikutes süüa, aga ma ei pääse sellele ligi, sest ühisköök on nelja-viieni kinni. Nälgin juba kella kahest saati. Hommikul polnud ka eriti midagi põske pista, õunast ja kohukesest kuigi kauaks ei jätku. Jah, neljast oleksin kööki pääsenud ja võinud kõhu korralikult täis süüa, aga taaskord tuli külla noorhärra, kelle autot eelmisel nädalal parandatud sai. On siis aega söögile mõelda, kui võimalus nii heas seltskonnas oma pärastlõuna-õhtupoolik veeta? Ei, ma olen oma valikuga rahul. Lõbus tuju paneb tühja kõhtu unustama. |
R.303Ühikarott alates aastast 2012. Rotiaastal sündinule peaks selline elu sobima? Arhiiv
May 2013
|