Aga võõrapärasusest olenemata kirjeldab väga hästi praegust perioodi. Suvi lõppes niivõrd tormiliselt ja kool lendas kaela suurema hooga, kui võinuks. Esimesi kontrolltöid on juba lademetes tehtud, igapäevastest harjutustest-ülesannetest ei maksa rääkidagi. Uus ühikarahvas on vastu võetud ja toad taakord sisse pühitsetud, esimesed tülid ja ümberkorraldusedki aset leidnud. Ainult Rattus pole abituuriumiaasta alguse kõrvalt blogi jaoks aega leidnud.
Järgnevalt lühikokkuvõte ja kiirülevaade toimunust:
Eks näis, kui järjepidevaks Ühikaroti Päevikud sel (viimasel?) aastal osutub. Võib-olla on projekt ennast paari aastaga ammendanud? Vahest ei jätku abituriendist rotil blogi kirjutamiseks enam aega? On ju palju tähtsamaidki tegevusi: uurimistöö, eksamiteks valmistumine, tulevikust mõtlemine, trenni tegemine, õppimine, sõpradega aja veetmine, puhkamine...
Pilt: MarkHumphreys
- Suve lõpus käisin Prantsusmaal.
- Ühikast lahkus üks tore ja sõbralik tädi, asemele tuli paras nõid. Ma ei tahaks kedagi lähemalt tundmata nii nimetada, aga senised kogemused on näidanud, et uue valvuriga saab raske olema. Õnneks on ta enamasti päeviti tööl. Öösiti on lahkemad ja vabameelsemad.
- Kolmandale korrusele on kokku sattunud vägevate võimenditega peoloomad, mis tähendab, et vali muusika ja kisa kajab üle terve maja. Siiamaani pole see mind veel väga häirinud, kuid eks näis, kuidas edasi. Esimesed tüdrukud on lällajate kõrvalt juba teisele korrusele lahkunud.
- Pole ammu korralikult kodus käinud. Kui ma teiseks nädalavahetuseks lõpuks maale jõudsin, kamandati mind autorooli ja sõitsime teise Eesti otsa vanaisa isa hauda korrastama. Tal oli 15. septembril 150. sünniaastapäev. Sõitsin esimest korda nii pikka maad ja veel võõra autoga. Kokku läbisin umbes 700 km, kaasaarvatud seiklemine Pärnu, Viljandi ja Tartu linnades.
- 16. septembril oli spordipäev - sel aastal teistmoodi kui eelnevatel. Tavaliselt on pidanud kõik õpilased kõiki alasid tegema, aga kuna üritus venis niiviisi pikale, oli seekord klassist 12 võistlejat ning ülejäänud läksid linna matk-orienteerumisele. Meie meeskond alustas eelviimasena, kuid lõpetas esimesena. Kahjuks ei läinud arvesse aeg, vaid eri punktides täidetud ülesannete täitmise edukus. Kuna mööda linna jooksmine piisavalt võhmale ei võtnud, oli kell 13 aulas Bodyjami näitlik trenn, milles ma suutsin läbi higistada kõik seljas olevad riideesemed ja rohkemgi veel. Kuid see pole veel kõik! Pärast pisikest puhkust läksin jõusaali rahmeldama. Kui nüüd ka sixpack-i ei saa, on mingi jama.
- Koolis kiusati Jukusid ehk rebaseid ehk kümnendikke, kes soovisid end täieõiguslikeks kooli liikmeteks nimetada. Vaesekesed pidid kassidena koolis käima; jooksma, pekitükk ja toores lest hambus; sööma karistuseks hulgaliselt sinepit ja küüslauku ning koridori mööda hiiri taga ajama. Kogu mõnitamine ja alandamine päädis Jukude pühitsemisega kooliperre ning otse loomulikult järgnenud afterparty-ga, kus peaaegu keegi adekvaatsesse olekusse ei jäänud. Ainult mina ja mõned sõbrad istusime kõrvaloleva järve paadisillal ja jälgisime, et keegi veele eluohtlikult lähedale ei satuks.
- Jukud tegid oma Juhanitele ehk kaheteistkümnendikele kolm hiiglaslikku kooki, mis lõpetasid suures osas ühiselamus, kus näljased ühikarotid need hea meelega nahka pistsid.
- Kellelgi on halb komme vannitoaust lukustada. Viisin ükskord oma rätiku ja pesuvahendid duširuumi ning selle aja jooksul, mil ma vetsus käisin ja toast žileti tõin, oli keegi ukse lukku keeranud. Koputasin viisakalt, lootuses, et neiu jookseb ust avama, kuid ta ei teinud seda. Hakkasin vaikselt tigedamaks muutuma, lõpuks lausa prõmmisin uksele. Ta pidi mind kuulma, sest vesi ei jooksnud ja muusika ei mänginud. Pärast paariminutilist tagumist karjatasin: "Tee uks lahti, sa ei ela siin üksi!", misjärel tibi luku lahti keeras ja ise kiiresti dušikardina taha peitu puges. Lasin tal seal vaikselt häbeneda, sest minu aitähile ta ei vastanud. Ma poleks asjast üldse nii suurt skandaali teinud, aga mu pesuvahendid olid koos tibiga lukus ukse taga. Kuidas ma niiviisi teisele korrusele pesema lähen?!
- Kui ma teine kord samas situatsioonis olin ja Facebook-i kommuunis enda kohta üsnagi tagasihoidlikul toonil (oleksin võinud ka tunduvalt karmimalt) palusin teiste elanikega ka arvestada, elavnes kommentaariumis pooldajate ja vastaste leer. Ühel ilusal päeval vaikselt voodis istudes kuulsin läbi seina kõrvaltoast valjuhäälset juttu, isegi kisa, kus üks neiu ütles teisele, et läheb duši alla, mispeale too mõnitava häälega manitses, et ta jumala eest ust lukku ei keeraks, vaid esimesele korrusele läheks, kui privaatsust tahab. Nad vist ei tea, et mina nende naaber olen. Mina sain igatahes targemaks - kõrvaltoas on ka sel aastal nõmedikud. Panen edaspidi muusika kaks korda valjemaks ja halvemaks, et neile pinda käia.
- Sõpruskond on mul aga kõvasti laienenud, eriti paralleelklassi arvelt. Sageli veedan oma vabad minutit B-klassi inimestega oleskledes, jutustades, tšillides, hängides ja muid noortepäraseid asju tehes. Ka oma klassikaaslastega saan hästi läbi - mind kutsutakse isegi massiliselt sünnipäevadele ja koosviibimistele! Mul on nii hea meel, et mul on taolisel suurel hulgal uusi inimesi, keda enda omadeks nimetada. On ju meid lennus pea 70.
Eks näis, kui järjepidevaks Ühikaroti Päevikud sel (viimasel?) aastal osutub. Võib-olla on projekt ennast paari aastaga ammendanud? Vahest ei jätku abituriendist rotil blogi kirjutamiseks enam aega? On ju palju tähtsamaidki tegevusi: uurimistöö, eksamiteks valmistumine, tulevikust mõtlemine, trenni tegemine, õppimine, sõpradega aja veetmine, puhkamine...
Pilt: MarkHumphreys