Minu emal on ütlus, mille kohaselt pole mõtet omada autot, kui ei ole meest, kes sellega midagi teha oskaks. Kuna meie peres on mehi väga kesiselt, tuleb mõnikord mujalt abi otsida.
Kui ma jaanilaupäeval tädi Fiat Puntot laenasin, tagastasin ma selle märksa määrdunumas olekus, kui too enne oli. Asitõendid tuleb aga hävitada ja niisiis andis omanik mulle järgmisel päeval kätte survepesuri, et sopakihi masinalt maha peseksin. Tuleb tunnistada, et uhke vidin autot kergemini puhtaks saada ei aidanud ning pettununa tuli auto ikkagi käsitsi üle käia. Kõigele lisaks leidsin, et kui juba, siis juba, ja üritasin eemaldada ka pigi, mis nii hästi ei õnnestunud.
Puntoga on üldse igasugune jama. Nagu öeldud, ei leidu peres kedagi, kes vahetevahel autole pilgu peale heidaks. Kuna ma aga korra ta oma istmiku alla sain, tundsin nagu mingisugust kohustust tema käekäigu eest muret tunda.
Niisiis vahetasime vanaisaga lamellrehvid suve omade vastu. Lihtne ülesanne, mis osutus oodatust kordades raskemaks. Nimelt oli rattaid viimati vahetatud teeninduses ja poldid niivõrd tugevasti kinni keeratud, et tagavararehviga kaasas oleva võtmega neid pea võimatu lahti keerata oli. Hüppasime vanaisaga vaheldumisi võtme peal, aga ka meie keharaskus ei suutnud kangekaelseid polte liigutada. Viimaks sai toodud toru, mida pikendusena kasutades vajalik lahti keeratud sai.
Kui tuttava Volkswagen Vento rataste vahetamises olen juba professionaal, siis Puntoga tegin taolist tempu esimest korda. Töö tegi raskemaks asjaolu, et autol olid ilukilbid, millega ma midagi peale hakata ei osanud. Kui lamellrehvidega ratastele istusid kilbid nagu valatult, siis suverehvidega tekkis probleem. Nimelt olid rattad tasakaalustatud nii, et raskused jäid velje ja ilukilbi vahele nii, et kilp logisema jäi. Punnitasime, mis me punnitasime, aga ei saanud ilukilpe tihedalt vastu velge.
Kui rattavahetusega sain ise enam-vähem hakkama, siis kapotialuse palusin üle vaadata Vento omanikul. Jahutusvedelikuga oli kõik korras, aga passist ilmnes, et viimane õlivahetus oli ligi seitse aastat tagasi.
Sõidutades tuttavat koju, pidin ristmikul pidurdama, mille käigus kostus selja tagant kahin. Pärast paarisekundilist vaikust kostus kõrvalistmelt: "Tagumised pidurid tuleb ka ära vahetada. Neid sul ei ole." No tere-tore.
Järgmisel päeval läksin linna Fixuse autopoodi ainult selleks, et avastada, et neil pole laos osi, mida minul vaja - õlifiltrit ja tagumisi piduriklotse. Kõigele lisaks jäi klienditeenindus vajaka: mind vaadati kui lolli blondiini, kes ei tea autodest mitte midagi (mis iseenesest on ju tõsi) ja kellele ei pea ka midagi seletama, sest ta ei saaks niikuinii aru. Lahkusin poest väga ebameeldiva enesetundega.
Autopoes, millesse järgmisena läksin, sain aga sootuks teise kogemuse. Kurtes mehaanikule oma muret, tuli tema minuga lausa õue, et Punto taha põlvitada ja pidureid uurida. Kuna Puntole tehakse mitmeid erinevaid piduriklotse, ristküsitles ta mind, et kõige õigemad välja valida. Järgmiseks päevaks olid piduriklotsid tellitud, õlifiltri sain kohe.
Olles ratta alt keeranud, ilmnes, et senised piduriklotsid olid originaalid (Punto ise on ostetud milleeniumil), suuremas osas metallini ära kulunud ja ABS-ita, mis tähendas, et tellitud piduriklotsid sinna ei sobinud.
Saabunud nädalavahetus takistas aga ostetu tagasi viimist ja niisiis jäi tantsupeole suundudes südamele kripeldama mure. Esmaspäeval bussiga pealinna poole loksudes tegin kõne autopoodi, kust kinnitati, et kauba tagastamisega pole mingit probleemi. Kuna ma ise nädal aega minna ei saanud, leppisime kokku, et saadan tuttava, kes oskab täpselt seletada, millised õiged piduriklotsid on. Kui ta poodi jõudis, ilmnes, et agar müüja oli juba õiged klotsid ära tellinud.
Ühel proovipäeval sain aga kõne, kus tuttav selgitas, et Puntoga on pire halvemad lood, kui algul arvatud. Nimelt vajavad pidurite vedrud ja silindrid asendamist ja auto ise korralikke keretöid - küljekarbid on nii korralikult roostetanud, et tungrauaga auto tõstmine osutub juba ohtlikuks.
Punto tuleb lähitulevikus teenindusse viia, aga et Sinu autoga nii ei juhtuks, heida aeg-ajalt pilk peale.
Pilt: Jabuzzz
Puntoga on üldse igasugune jama. Nagu öeldud, ei leidu peres kedagi, kes vahetevahel autole pilgu peale heidaks. Kuna ma aga korra ta oma istmiku alla sain, tundsin nagu mingisugust kohustust tema käekäigu eest muret tunda.
Niisiis vahetasime vanaisaga lamellrehvid suve omade vastu. Lihtne ülesanne, mis osutus oodatust kordades raskemaks. Nimelt oli rattaid viimati vahetatud teeninduses ja poldid niivõrd tugevasti kinni keeratud, et tagavararehviga kaasas oleva võtmega neid pea võimatu lahti keerata oli. Hüppasime vanaisaga vaheldumisi võtme peal, aga ka meie keharaskus ei suutnud kangekaelseid polte liigutada. Viimaks sai toodud toru, mida pikendusena kasutades vajalik lahti keeratud sai.
Kui tuttava Volkswagen Vento rataste vahetamises olen juba professionaal, siis Puntoga tegin taolist tempu esimest korda. Töö tegi raskemaks asjaolu, et autol olid ilukilbid, millega ma midagi peale hakata ei osanud. Kui lamellrehvidega ratastele istusid kilbid nagu valatult, siis suverehvidega tekkis probleem. Nimelt olid rattad tasakaalustatud nii, et raskused jäid velje ja ilukilbi vahele nii, et kilp logisema jäi. Punnitasime, mis me punnitasime, aga ei saanud ilukilpe tihedalt vastu velge.
Kui rattavahetusega sain ise enam-vähem hakkama, siis kapotialuse palusin üle vaadata Vento omanikul. Jahutusvedelikuga oli kõik korras, aga passist ilmnes, et viimane õlivahetus oli ligi seitse aastat tagasi.
Sõidutades tuttavat koju, pidin ristmikul pidurdama, mille käigus kostus selja tagant kahin. Pärast paarisekundilist vaikust kostus kõrvalistmelt: "Tagumised pidurid tuleb ka ära vahetada. Neid sul ei ole." No tere-tore.
Järgmisel päeval läksin linna Fixuse autopoodi ainult selleks, et avastada, et neil pole laos osi, mida minul vaja - õlifiltrit ja tagumisi piduriklotse. Kõigele lisaks jäi klienditeenindus vajaka: mind vaadati kui lolli blondiini, kes ei tea autodest mitte midagi (mis iseenesest on ju tõsi) ja kellele ei pea ka midagi seletama, sest ta ei saaks niikuinii aru. Lahkusin poest väga ebameeldiva enesetundega.
Autopoes, millesse järgmisena läksin, sain aga sootuks teise kogemuse. Kurtes mehaanikule oma muret, tuli tema minuga lausa õue, et Punto taha põlvitada ja pidureid uurida. Kuna Puntole tehakse mitmeid erinevaid piduriklotse, ristküsitles ta mind, et kõige õigemad välja valida. Järgmiseks päevaks olid piduriklotsid tellitud, õlifiltri sain kohe.
Olles ratta alt keeranud, ilmnes, et senised piduriklotsid olid originaalid (Punto ise on ostetud milleeniumil), suuremas osas metallini ära kulunud ja ABS-ita, mis tähendas, et tellitud piduriklotsid sinna ei sobinud.
Saabunud nädalavahetus takistas aga ostetu tagasi viimist ja niisiis jäi tantsupeole suundudes südamele kripeldama mure. Esmaspäeval bussiga pealinna poole loksudes tegin kõne autopoodi, kust kinnitati, et kauba tagastamisega pole mingit probleemi. Kuna ma ise nädal aega minna ei saanud, leppisime kokku, et saadan tuttava, kes oskab täpselt seletada, millised õiged piduriklotsid on. Kui ta poodi jõudis, ilmnes, et agar müüja oli juba õiged klotsid ära tellinud.
Ühel proovipäeval sain aga kõne, kus tuttav selgitas, et Puntoga on pire halvemad lood, kui algul arvatud. Nimelt vajavad pidurite vedrud ja silindrid asendamist ja auto ise korralikke keretöid - küljekarbid on nii korralikult roostetanud, et tungrauaga auto tõstmine osutub juba ohtlikuks.
Punto tuleb lähitulevikus teenindusse viia, aga et Sinu autoga nii ei juhtuks, heida aeg-ajalt pilk peale.
Pilt: Jabuzzz