Käisin lõpuks ometi oma endises koolis külas. Juba ammu tahtsin minna, kuid kuna kohusetunne ei lubanud tundidest puududa, lükkus visiit aega, mil minul juba suvepuhkus.
Kõik oli nii tuttav, kuid nii võõras. Harjumatu. Hoopis teistsugune, kuid eks kõik muutub aja jooksul. Uue kooli kombed-tavad on külge jäänud - kui koolis A tõustakse tunni alguses püsti ja tervitatakse õpetajat, siis koolis B, kus ma nüüd käin, tervitatakse istudes, et vältida ajakadu ja toolide liigutamisel tekkivat lärmi.
Kõik oli nii tuttav, kuid nii võõras. Harjumatu. Hoopis teistsugune, kuid eks kõik muutub aja jooksul. Uue kooli kombed-tavad on külge jäänud - kui koolis A tõustakse tunni alguses püsti ja tervitatakse õpetajat, siis koolis B, kus ma nüüd käin, tervitatakse istudes, et vältida ajakadu ja toolide liigutamisel tekkivat lärmi.
Tungisin poolvägisi mõnda tundi sisse, et saaksin veidigi klassiõdede-vendadega koos olla ning otse loomulikult õpetajate tagant luurata. Mõttes tõmbasin ju pidevalt paralleele praeguse kooliga. Olen alati väitnud, et koole ei ole võimalik kõrvutada, sest see, mis ühes koolis on hea, ei pruugi teises olla samal tasemel, ning vastupidi, kuid silma jäi nii mõnigi asi, mida varem tähele pannud ei olnud.
Millegi kallal norima ei hakka, välja arvatud ehk see, et kool A tundub kasimatust propageerivat. Pärast endiste kaaslastega kehalises kasvatuses jalgpalli mängimist duši alla minnes avastasin, et valida oli külma ja külmema vahel. 10 minutit seisin duširuumis, kõik neli dušši rõõmsalt lekkimas, kuni mõistsin, et pean jääkülma veega hakkama saama. Ühiselamus oli vaid veidikene oodata vaja, et soe vesi kolmandale korrusele jõuaks - hellitas ära.
Vähemalt sain süüa ja seda kalli kokatädi hea tuju pärast. Pluss see pisike kompliment kooli A toidu kohta... Kanakastet pole ma seal küll kunagi varem söönud. Tundub, et pärast minu lahkumist on menüüd pisut rikastatud.
Ei oskagi öelda, kas klassikaaslased olid mind nähes rõõmsad või ei. Kui kuuldi, et ma enam koolis käima ei pea, vaadati igatahes tigeda-kadeda pilguga. Eks see oli ka minu süü, et ma seda niiviisi nina alla hõõruma läksin, kuid lohutagu end teadmisega, et niisama ma seda aega tuulde ei loobi - aiatööd on alati ootamas. Siiski on mul millegipärast tunne, et nii pea ma oma esimesse kooli tagasi ei lähe.
Pildid: CassiesCrue
Vähemalt sain süüa ja seda kalli kokatädi hea tuju pärast. Pluss see pisike kompliment kooli A toidu kohta... Kanakastet pole ma seal küll kunagi varem söönud. Tundub, et pärast minu lahkumist on menüüd pisut rikastatud.
Ei oskagi öelda, kas klassikaaslased olid mind nähes rõõmsad või ei. Kui kuuldi, et ma enam koolis käima ei pea, vaadati igatahes tigeda-kadeda pilguga. Eks see oli ka minu süü, et ma seda niiviisi nina alla hõõruma läksin, kuid lohutagu end teadmisega, et niisama ma seda aega tuulde ei loobi - aiatööd on alati ootamas. Siiski on mul millegipärast tunne, et nii pea ma oma esimesse kooli tagasi ei lähe.
Pildid: CassiesCrue