Suvi on käes ning koos suvega ka sünnipäev. Ning milline oleks veel parem moodus oma kaheksateistkümnenda eluaasta saabumist tähistada, kui minna ligi viiekümne hea sõbraga ekskursioonile?
6. juuni hommikul tirisin oma ustava reisikoti vanaema neljanda korruse korterist alla ja lohistasin varakult koolimaja ette. Peagi jõudsid kohale ülejäänud ning ei läinud kaua ka bussi saabumiseni. Isekad lapsed, nagu me sisimas ikka veel oleme, alustasime tunglemist parimate kohtade pärast. Minul õnnestus end sokutada täiesti taha oma kamba juurde. Õpilased üle loetud, võis reis alata.
Pärnus tehti pooletunnine poepeatus, et osta õhtuseks grillimiseks liha ja muud head. Sellele järgnes pikk bussisõit kuskile Lõuna-Eestisse, kus me korduvalt ära eksisime.
Lõpuks jõudsime Võhandu jõe kaldale, kus meid ootasid süstad ja instruktorid. Kiire turvaloeng peetud, istutati meid süstadesse ja lükati kaldast lahti. Siit algas minu jaoks päeva kõige hirmsam osa, sest ma kartsin meeletult. Mulle meeldib vesi ainult siis, kui see langeb vedelas olekus ülevalt alla ja minul on kindel pind jalge all, st vihm ja dušš. Kaks tüdrukut jätsid hirmu pärast lausa tulemata.
Matk oli jaotatud kaheks lõiguks: esimene oli rahulik ja mõeldud süstaga harjumiseks, teine sisaldas ka kärestikke. Terve esimese poole ma värisesin süstas, kartes ümber minemist ja kinni jäämist ja ära uppumist ja kõike muud. Õnneks olin ühes paadis mõistva ja osava tüdrukuga A ning süsta pole üldse nii kerge ümber saada, nii et esimesel lõigul jäin ma ellu.
Enne teist lõiku tuli alus veest välja tõsta, üle viadukti kanda ja taas vette lasta. Õnneks oli seal abiks instruktor, sest kallas oli üsnagi järsk ja ilma temata oleks ma kindlasti libisenud. Siit nõuanne: mitte minna süstamatkale tossudega, vaid näiteks kiiresti kuivavate sandaalidega.
Kuigi ma olin sügavalt kaalunud poole peal katkestamist, ei tahtnud ma, et mu süstakaaslane minu pärast loobuma peaks. Niisiis surusin hambad risti ja aerutasin edasi. Paika pidas fraseologism "algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama", sest mulle hakkas süstamatk isegi natuke meeldima.
Teine lõik hõlmas viit klassikalist kärestikku, mille läbimiseks tuli hoolikalt jälgida, kuhu moodustub V-kujuline kiil. Sellises kohas on kõige vähem suuri kive ja kergem läbi minna. Kuna mina istusin ees ja A tüüris taga, sain mina temast natuke rohkem märjaks, kui süstanina pärast kärestikke hooga vette langes, millest polnud aga hullu, sest vahetusriided olid kaasas.
Võhandu jõgi on Eesti pikim ja ümbritsetud kauni loodusega. Taevaskodadest ehk liivakivipaljanditest mööda sõites vajus suu lahti ja silmad läksid imestusest pungi. Lisaks arutasime pikalt, kuidas keegi jõe kaldal kõrguvale järsule seinale inimese käteulatusest edasi oma nime kraapida sai.
Ka loomad ei puudunud jõelt. Silmanurgas vilksas puurondil pisike pruun loomake, kas orav või naarits või mink. Kes ta täpselt oli, ei tea, sest vool oli kiire ja loom arg. Lisaks metsloomadele jäi meile ette ka inimloomi ja seda otseses mõttes. Üks naine mängis jõel oma suure koeraga, visates tollele õhupalli. Ma ei tea, kas ta tegi seda meelega või kogemata, aga kui meie temast mööda sõitsime, lendas õhupall täpselt süstanina ette ja koer ujus sellele järgi. Kuna meie jõevoolu peatada ei saanud, ei jäänud meil muud üle, kui niutsuvast loomast lihtsalt üle sõita. Hirm, et peni kargab kätte kinni asendus peagi vihaga hoolimatu omaniku vastu: sa näed, et jõel liigub rodu koolilaste süstasid ja ikka mängid oma koeraga täpselt keset jõge ning irvitad ka takkapihta!
"Tõmban, tõukan, tõmban, tõukan...", mul tuli lõpuks paras hoog sisse, sest kõht oli tühi ja käed väsinud, seega tahtsin kiiremini lõppu jõuda. A mu selja taga oli aga väsinud ja niisiis pidin teda utsitama. Viimane kärestik oli veskisilla all. See tähendas, et kuna meie olime täiesti taha otsa langenud, ootasid ülejäänud meie pea kohal ja karjusid, et me jumala eest sellest kohast läbi ei läheks, kust minna plaanisime. Meil ei jäänud aga muud üle, sest õige koha peal oli ees kummuli süst ja hunnik inimesi. Niisiis tegutsesime taaskord põhimõtte "Kõigest üle!" alusel ja lendasime julgelt rinnaga peale. Ei läinudki ümber ja jõudsime võrdlemisi kuivalt 17-kilomeetrise matka lõppu. Võrdlemisi selles mõttes, et me ei olnud ümber läinud. Ligedad olime ikka.
Buss viis meid Saarjärve kaldal asuvasse puhkemajja. Klassijuhataja oli lubanud meie naasmise ajaks lõunasöögi vaaritada, kell oli aga juba seitse ja toidust polnud haisugi. Näljaste ja pettunutena kooserdati ringi, riputati riided rõduservale kuivama ja mindi duši alla või nagu tegid julgemad - ujuma. Minagi tõmbasin bikiinid selga ja rätiku ümber ning tegin oma selleaastase esimese supluse. Vesi oli soe, vähemalt pealmistes kihtides, aga Saarjärvele omaselt tumekollane, põhi aga pehme ja mudane.
Lõpuks said valmis ka viinerid ja makaronid köögiviljadega. Kuigi kõik olid terve päeva näljas olnud, jäi toitu hunnikus üle. Sellest tuli hiljem hommikusöök.
Viimaks torkas kellelegi pähe, et peaks sauna küdema panema. Seni, kuni saun soojenes, alustasime grillimisega. Süsteem oli lihtne. Mina lõikasin väiksemateks tükkideks, B lükkis vardasse ja C valvas tuld. Meil oli kõike: kana- ja sealihašašlõkki ning vorstikesi.
Kui kõht oli lihast parasjagu punni söödud ja esimene sats noormehi saunas käinud, tirisin A endaga leili võtma. Olime ainsad tüdrukud ja sattusime seega teise satsi noormeestega koos lavale. Natuke kitsaks läks, sest me ei suutnud end kuidagi kaheks kambaks jaotada, ja niisiis pressisime end kõik koos lavale, ujuma, lavale, ujuma... Õnneks mahub häid lambaid palju ühte lauta ja kui meid veelgi juurde tuli, tekkis juba süsteem.
Sauna juurde kuulub ikka tilgake õlut, aga kui mina ja A endid juba duši all puhtaks pesnud olime, läksid noormehed pisut liiale. Nimelt olid nad keelekastet kibusse kallanud, et leilil lõhna küljes oleks. Pahaaimamatu klassijuhataja, kes peagi pärast neid lavale ronis, sai aga ebameeldiva üllatuse osaliseks.
Mina olin sel hetkel sõna otseses mõttes metsas puu otsas. Istusime paralleelklassi noormeestega, jutustasime ja tegime muud pättust. Kui me pärast pauku puu otsast alla, see tähendab tagasi puhkemaja juurde jõudsime, istusid klassijuhatajad valves, hoides saunamaja juures viibival seltskonnal silma peal.
Peagi sättisin ka end magama, et järgmiseks päevaks välja puhata.
[Teekond sinna ja tagasi, vol 2]
Pilt: JamesBrey
Pärnus tehti pooletunnine poepeatus, et osta õhtuseks grillimiseks liha ja muud head. Sellele järgnes pikk bussisõit kuskile Lõuna-Eestisse, kus me korduvalt ära eksisime.
Lõpuks jõudsime Võhandu jõe kaldale, kus meid ootasid süstad ja instruktorid. Kiire turvaloeng peetud, istutati meid süstadesse ja lükati kaldast lahti. Siit algas minu jaoks päeva kõige hirmsam osa, sest ma kartsin meeletult. Mulle meeldib vesi ainult siis, kui see langeb vedelas olekus ülevalt alla ja minul on kindel pind jalge all, st vihm ja dušš. Kaks tüdrukut jätsid hirmu pärast lausa tulemata.
Matk oli jaotatud kaheks lõiguks: esimene oli rahulik ja mõeldud süstaga harjumiseks, teine sisaldas ka kärestikke. Terve esimese poole ma värisesin süstas, kartes ümber minemist ja kinni jäämist ja ära uppumist ja kõike muud. Õnneks olin ühes paadis mõistva ja osava tüdrukuga A ning süsta pole üldse nii kerge ümber saada, nii et esimesel lõigul jäin ma ellu.
Enne teist lõiku tuli alus veest välja tõsta, üle viadukti kanda ja taas vette lasta. Õnneks oli seal abiks instruktor, sest kallas oli üsnagi järsk ja ilma temata oleks ma kindlasti libisenud. Siit nõuanne: mitte minna süstamatkale tossudega, vaid näiteks kiiresti kuivavate sandaalidega.
Kuigi ma olin sügavalt kaalunud poole peal katkestamist, ei tahtnud ma, et mu süstakaaslane minu pärast loobuma peaks. Niisiis surusin hambad risti ja aerutasin edasi. Paika pidas fraseologism "algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama", sest mulle hakkas süstamatk isegi natuke meeldima.
Teine lõik hõlmas viit klassikalist kärestikku, mille läbimiseks tuli hoolikalt jälgida, kuhu moodustub V-kujuline kiil. Sellises kohas on kõige vähem suuri kive ja kergem läbi minna. Kuna mina istusin ees ja A tüüris taga, sain mina temast natuke rohkem märjaks, kui süstanina pärast kärestikke hooga vette langes, millest polnud aga hullu, sest vahetusriided olid kaasas.
Võhandu jõgi on Eesti pikim ja ümbritsetud kauni loodusega. Taevaskodadest ehk liivakivipaljanditest mööda sõites vajus suu lahti ja silmad läksid imestusest pungi. Lisaks arutasime pikalt, kuidas keegi jõe kaldal kõrguvale järsule seinale inimese käteulatusest edasi oma nime kraapida sai.
Ka loomad ei puudunud jõelt. Silmanurgas vilksas puurondil pisike pruun loomake, kas orav või naarits või mink. Kes ta täpselt oli, ei tea, sest vool oli kiire ja loom arg. Lisaks metsloomadele jäi meile ette ka inimloomi ja seda otseses mõttes. Üks naine mängis jõel oma suure koeraga, visates tollele õhupalli. Ma ei tea, kas ta tegi seda meelega või kogemata, aga kui meie temast mööda sõitsime, lendas õhupall täpselt süstanina ette ja koer ujus sellele järgi. Kuna meie jõevoolu peatada ei saanud, ei jäänud meil muud üle, kui niutsuvast loomast lihtsalt üle sõita. Hirm, et peni kargab kätte kinni asendus peagi vihaga hoolimatu omaniku vastu: sa näed, et jõel liigub rodu koolilaste süstasid ja ikka mängid oma koeraga täpselt keset jõge ning irvitad ka takkapihta!
"Tõmban, tõukan, tõmban, tõukan...", mul tuli lõpuks paras hoog sisse, sest kõht oli tühi ja käed väsinud, seega tahtsin kiiremini lõppu jõuda. A mu selja taga oli aga väsinud ja niisiis pidin teda utsitama. Viimane kärestik oli veskisilla all. See tähendas, et kuna meie olime täiesti taha otsa langenud, ootasid ülejäänud meie pea kohal ja karjusid, et me jumala eest sellest kohast läbi ei läheks, kust minna plaanisime. Meil ei jäänud aga muud üle, sest õige koha peal oli ees kummuli süst ja hunnik inimesi. Niisiis tegutsesime taaskord põhimõtte "Kõigest üle!" alusel ja lendasime julgelt rinnaga peale. Ei läinudki ümber ja jõudsime võrdlemisi kuivalt 17-kilomeetrise matka lõppu. Võrdlemisi selles mõttes, et me ei olnud ümber läinud. Ligedad olime ikka.
Buss viis meid Saarjärve kaldal asuvasse puhkemajja. Klassijuhataja oli lubanud meie naasmise ajaks lõunasöögi vaaritada, kell oli aga juba seitse ja toidust polnud haisugi. Näljaste ja pettunutena kooserdati ringi, riputati riided rõduservale kuivama ja mindi duši alla või nagu tegid julgemad - ujuma. Minagi tõmbasin bikiinid selga ja rätiku ümber ning tegin oma selleaastase esimese supluse. Vesi oli soe, vähemalt pealmistes kihtides, aga Saarjärvele omaselt tumekollane, põhi aga pehme ja mudane.
Lõpuks said valmis ka viinerid ja makaronid köögiviljadega. Kuigi kõik olid terve päeva näljas olnud, jäi toitu hunnikus üle. Sellest tuli hiljem hommikusöök.
Viimaks torkas kellelegi pähe, et peaks sauna küdema panema. Seni, kuni saun soojenes, alustasime grillimisega. Süsteem oli lihtne. Mina lõikasin väiksemateks tükkideks, B lükkis vardasse ja C valvas tuld. Meil oli kõike: kana- ja sealihašašlõkki ning vorstikesi.
Kui kõht oli lihast parasjagu punni söödud ja esimene sats noormehi saunas käinud, tirisin A endaga leili võtma. Olime ainsad tüdrukud ja sattusime seega teise satsi noormeestega koos lavale. Natuke kitsaks läks, sest me ei suutnud end kuidagi kaheks kambaks jaotada, ja niisiis pressisime end kõik koos lavale, ujuma, lavale, ujuma... Õnneks mahub häid lambaid palju ühte lauta ja kui meid veelgi juurde tuli, tekkis juba süsteem.
Sauna juurde kuulub ikka tilgake õlut, aga kui mina ja A endid juba duši all puhtaks pesnud olime, läksid noormehed pisut liiale. Nimelt olid nad keelekastet kibusse kallanud, et leilil lõhna küljes oleks. Pahaaimamatu klassijuhataja, kes peagi pärast neid lavale ronis, sai aga ebameeldiva üllatuse osaliseks.
Mina olin sel hetkel sõna otseses mõttes metsas puu otsas. Istusime paralleelklassi noormeestega, jutustasime ja tegime muud pättust. Kui me pärast pauku puu otsast alla, see tähendab tagasi puhkemaja juurde jõudsime, istusid klassijuhatajad valves, hoides saunamaja juures viibival seltskonnal silma peal.
Peagi sättisin ka end magama, et järgmiseks päevaks välja puhata.
[Teekond sinna ja tagasi, vol 2]
Pilt: JamesBrey