Täna said uued rotipojukesed ametlikult ühiselamusse vastu võetud. Eelmise aasta ühikakunn on praeguseks küll uutele jahimaadele läinud, kuid tema asetäitja sai ristimiskohustusega üsnagi hästi hakkama kõiki viilijaid sinepileivaga karistades.
Kell seitse jagati neile kätte hunnik sõnu, millest oli vaja kokku luuletada üks laul, et see hiljem ette kanda. Kaheksast koguneti ühiselamu ette, jukudel seoti silmad sallidega kinni, talutati nad hanerivis maja taga asuvale staadionile ning pandi läbima olematut takistusrada. Haarasin endalegi paar rotipoega, kelle maas roomama ja "nööridest" üle astuma panin. Eelmisel aastal taolist ülesannet polnud ja ega seda sel aastalgi eriline edu ei saatnud.
Kui kõik olid raja läbinud, toimus ringis kerge nimede hõikumine ja tutvumine, misjärel organiseeriti rotipojad kahte gruppi ja pandi kolonni seisma. Järgmiseks ülesandeks oli õun suust suhu edasi andes seda süüa. Eriti mõnus oli, kui vili maha kukkus, sest kuningas ja tema õukond ei andnud hõlpu, vaid kunstmuru ja kummitükkidega koos olev õun tuli ikkagi pintslisse pista.
Nagu eelmisel aastal, oli ka seekord autolükkamisvõistlus. Juht pani aga ühele tiimile käigu ja teisele käsipiduri peale. Kaotajad olid hirmul, sest kartsid, et nad pannakse kogu täiega sinepit sööma, kuid premeeriti hoopiski võitjaid, kellel kästi grupikalli teha ja kes samal ajal tugevasti teibiga üksteise külge köideti. Niiviisi kinnitatult tuli neil joosta tiir ümber oma uue kodu. Olgu öeldud, et ristimisele ei tohiks kunagi korralikke riideid panna - teadmine, et need rikutud saavad, peaks olema elementaarne. Kahjuks said paljud oma jalanõud katki ja riided mustaks. Küll on hea, et minul õnnestus eelmisel aastal auringist pääseda ja oma riideid säästa.
Lõpuks koguneti staadionile, kus rotipojad vanadele omaloominguliste sõnadega laulu esitasid. Ma loodan, et ma väga ülekohtune pole, kui ütlen, et meil oli eelmisel aastal tõesti parem laul - mitu salmi ja korralikult harjutatud. Samas ei mäleta ma, kas ka meile vaid tunnike harjutamisaega anti.
Kõige viimasena, pärast põgusat ühiselamu reeglite tutvustamist, andsid uued noored vande ning kui esimene neljapäevaõhtune pidu peetud saab, ongi nad juba täieõiguslikud ühikarotid.
Pilt: telle13
Kui kõik olid raja läbinud, toimus ringis kerge nimede hõikumine ja tutvumine, misjärel organiseeriti rotipojad kahte gruppi ja pandi kolonni seisma. Järgmiseks ülesandeks oli õun suust suhu edasi andes seda süüa. Eriti mõnus oli, kui vili maha kukkus, sest kuningas ja tema õukond ei andnud hõlpu, vaid kunstmuru ja kummitükkidega koos olev õun tuli ikkagi pintslisse pista.
Nagu eelmisel aastal, oli ka seekord autolükkamisvõistlus. Juht pani aga ühele tiimile käigu ja teisele käsipiduri peale. Kaotajad olid hirmul, sest kartsid, et nad pannakse kogu täiega sinepit sööma, kuid premeeriti hoopiski võitjaid, kellel kästi grupikalli teha ja kes samal ajal tugevasti teibiga üksteise külge köideti. Niiviisi kinnitatult tuli neil joosta tiir ümber oma uue kodu. Olgu öeldud, et ristimisele ei tohiks kunagi korralikke riideid panna - teadmine, et need rikutud saavad, peaks olema elementaarne. Kahjuks said paljud oma jalanõud katki ja riided mustaks. Küll on hea, et minul õnnestus eelmisel aastal auringist pääseda ja oma riideid säästa.
Lõpuks koguneti staadionile, kus rotipojad vanadele omaloominguliste sõnadega laulu esitasid. Ma loodan, et ma väga ülekohtune pole, kui ütlen, et meil oli eelmisel aastal tõesti parem laul - mitu salmi ja korralikult harjutatud. Samas ei mäleta ma, kas ka meile vaid tunnike harjutamisaega anti.
Kõige viimasena, pärast põgusat ühiselamu reeglite tutvustamist, andsid uued noored vande ning kui esimene neljapäevaõhtune pidu peetud saab, ongi nad juba täieõiguslikud ühikarotid.
Pilt: telle13