19. septembril toimus Kadrioru pargis festival Valgus kõnnib Kadriorus 2013, mis lõpetas terve suve kestnud pargi sünnipäevapidustused. Ürituse jaoks oli tervesse parki puistatud laiali küünlaid ja tulukesi, esinemiskohti valgustasid prožektorid. Kõikjal kõndisid ringi pisikeste põnnidega perekonnad, sõprade kambad ja armunud paarikesed.
Kuna läksin Tallinnasse bussiga ja pärast koolipäeva lõppu, ei jõudnud ma kahjuks kell 17 toimunud Corelli kuningliku Barokkorkestri kontserdile, kuid juba kell kaheksa patseerisin vägevas eredalt valgustatud pargis ringi.
Kuna läksin Tallinnasse bussiga ja pärast koolipäeva lõppu, ei jõudnud ma kahjuks kell 17 toimunud Corelli kuningliku Barokkorkestri kontserdile, kuid juba kell kaheksa patseerisin vägevas eredalt valgustatud pargis ringi.
Tee Russalka monumendist Kadrioru lossini oli ääristatud suurte õueküünaldega. Minule kui pimedas väikese nägemisulatusega inimesele oli taoline promenaad väga teretulnud - kõrvale kaldumise võimalust ei olnud. Mõlemat pidi rada mööda kõndides avanes kaunis vaade - kord säravale Kadrioru lossile, kord Amandus Adamsoni loodud helendavale mälestusmärgile.
Ka lossiesine oli küünlaid täis tikitud. Väikesed lapsed jooksid tulelabürindis ringi, käes helendavad mänguasjad - pallid, pulgakesed - mida sissepääsu juures asuvatel lettidel müüdi. Üllatavalt palju oli pargis koeraomanikke, kes igas suuruses lemmikutega jalutasid.
Kadrioru lossi taga asuva lilleaia laval oli end paika seadnud ansambel Külalised, kes suurt hulka rahvast muusikaga kostitas. Tunnike hiljem esines Kontserdiväljakul Iiri tantsutrupp Solas, kes ka publiku jalga keerutama pani. Kuna see mind eriti ei paelunud, sättisime kaaslasega sammud Pillapalu platsi poole, kus pidi toimuma õhtu tippsündmus - muusikaline etendus "Barokist tänapäeva".
Kuna see algas alles kell 22.00, veetsime aega Eesti Vabariigi presidendi ametiresidentsi esisel platsil, kus mu kaaslane X mõnd tuttavat kohtas, kellega veidikeseks vestlema jäi. Mina jälgisin samal ajal Vahipataljoni noormehi, kes kahekesi hoone trepil liikumatult valves seisid. Nende tunnipikkuse vahetuse ülesanne on sissepääsu valvata. Süsteem tehti ka mulle selgeks - esimesele astmele astudes kõlab hüüe "Stopp, tagasi!", teisel "Stopp, sihikul!", kolmandal "Stopp, lasen!". Tekkis dilemma, mis saab siis, kui ma hüppan koheselt üles, astmeid vahele jättes, või jooksen kiiresti üles? Kunagi tuleks see temp kasvõi uudishimust ära proovida.
Et võimalikult etteritta saada, venisime lõpuks ikkagi Pillapalu platsile. Meil läks isegi üsna hästi - lõpetasime teises reas, venelaste taga, paarikeste vahel. Tõkete taga väljakul oli kolm eri kõrguses lava, millele show algul ilmusid kolm laiades seelikutes kuju, keda tagant prožektoritega valgustati. Kuna kleite kannavad enamasti naised, oli publiku üllatus suur, kui eestpoolt valgustatuna kujud hoopiski paljaste ülakehadega noormeesteks osutusid.
Sensuaalselt vääneldes ja keereldes nägid nood üsnagi homoseksuaalsed välja, kuid kas mitte kõik meesballetitantsijad ei ole kellegi arust normist kõrvale kalduvad? Õnneks liitusid peagi ka naised, kes kavale kabereelikult pisut vürtsi lisasid. Koos rännati läbi aja barokist tänaseni, taustaks eri sajandite kuulsaimad muusikapalad, millest nii mõnigi tuttavalt kõlas, kuid mille pealkirjad või autorid kuidagi meenuda ei tahtnud.
Sellal kui tantsijad keerlesid, pöörlesid ja väänlesid, käisid üle publiku laserkiired ja valgusjoad prožektoritest. Nägin esimest korda mingisuguseid erilisi lasereid, mis ei tee mitte üht valguskiirt, vaid on hajutatud, nii et tekib laine- või siidlinaefekt. Kui sellised pea kohal särasid, tekkis tunne, et vajun merepõhja.
Etendus kulmineerus vägeva ilutulestikuga, mida vaadates käis peast läbi vaid üks mõte: "Näe, maksumaksja raha lastakse õhku!". Kuna ma piilusin eesolijate peade vahelt pigem lavastuse tantsulist poolt, nägin ilutulestiku pompoossust alles hiljem videost.
Kõige kaunim valgustaja oli tol õhtul ikkagi täiskuu, mis heledana keset taevast säras ja hõõguvat parki silmitses.
Informatsiooni, pilte ja videoid üritusest:
Pilt: jessicagorawr
Ka lossiesine oli küünlaid täis tikitud. Väikesed lapsed jooksid tulelabürindis ringi, käes helendavad mänguasjad - pallid, pulgakesed - mida sissepääsu juures asuvatel lettidel müüdi. Üllatavalt palju oli pargis koeraomanikke, kes igas suuruses lemmikutega jalutasid.
Kadrioru lossi taga asuva lilleaia laval oli end paika seadnud ansambel Külalised, kes suurt hulka rahvast muusikaga kostitas. Tunnike hiljem esines Kontserdiväljakul Iiri tantsutrupp Solas, kes ka publiku jalga keerutama pani. Kuna see mind eriti ei paelunud, sättisime kaaslasega sammud Pillapalu platsi poole, kus pidi toimuma õhtu tippsündmus - muusikaline etendus "Barokist tänapäeva".
Kuna see algas alles kell 22.00, veetsime aega Eesti Vabariigi presidendi ametiresidentsi esisel platsil, kus mu kaaslane X mõnd tuttavat kohtas, kellega veidikeseks vestlema jäi. Mina jälgisin samal ajal Vahipataljoni noormehi, kes kahekesi hoone trepil liikumatult valves seisid. Nende tunnipikkuse vahetuse ülesanne on sissepääsu valvata. Süsteem tehti ka mulle selgeks - esimesele astmele astudes kõlab hüüe "Stopp, tagasi!", teisel "Stopp, sihikul!", kolmandal "Stopp, lasen!". Tekkis dilemma, mis saab siis, kui ma hüppan koheselt üles, astmeid vahele jättes, või jooksen kiiresti üles? Kunagi tuleks see temp kasvõi uudishimust ära proovida.
Et võimalikult etteritta saada, venisime lõpuks ikkagi Pillapalu platsile. Meil läks isegi üsna hästi - lõpetasime teises reas, venelaste taga, paarikeste vahel. Tõkete taga väljakul oli kolm eri kõrguses lava, millele show algul ilmusid kolm laiades seelikutes kuju, keda tagant prožektoritega valgustati. Kuna kleite kannavad enamasti naised, oli publiku üllatus suur, kui eestpoolt valgustatuna kujud hoopiski paljaste ülakehadega noormeesteks osutusid.
Sensuaalselt vääneldes ja keereldes nägid nood üsnagi homoseksuaalsed välja, kuid kas mitte kõik meesballetitantsijad ei ole kellegi arust normist kõrvale kalduvad? Õnneks liitusid peagi ka naised, kes kavale kabereelikult pisut vürtsi lisasid. Koos rännati läbi aja barokist tänaseni, taustaks eri sajandite kuulsaimad muusikapalad, millest nii mõnigi tuttavalt kõlas, kuid mille pealkirjad või autorid kuidagi meenuda ei tahtnud.
Sellal kui tantsijad keerlesid, pöörlesid ja väänlesid, käisid üle publiku laserkiired ja valgusjoad prožektoritest. Nägin esimest korda mingisuguseid erilisi lasereid, mis ei tee mitte üht valguskiirt, vaid on hajutatud, nii et tekib laine- või siidlinaefekt. Kui sellised pea kohal särasid, tekkis tunne, et vajun merepõhja.
Etendus kulmineerus vägeva ilutulestikuga, mida vaadates käis peast läbi vaid üks mõte: "Näe, maksumaksja raha lastakse õhku!". Kuna ma piilusin eesolijate peade vahelt pigem lavastuse tantsulist poolt, nägin ilutulestiku pompoossust alles hiljem videost.
Kõige kaunim valgustaja oli tol õhtul ikkagi täiskuu, mis heledana keset taevast säras ja hõõguvat parki silmitses.
Informatsiooni, pilte ja videoid üritusest:
Pilt: jessicagorawr