No küll mul ikka on palju asju! Terve voodi on kotte ja kodinaid täis ning ääreni täis kohver vedeleb keset põrandat. Ega siis midagi - tuleb need lahti pakkida.
Kooli algus oli masendav. Pühapäeval, kui mu endised koolikaaslased veel viimast puhkepäeva nautisid, aeti linnakoolid juba kokku, et üheskoos avaaktused ning rongkäik ära pidada. Kõik oleks olnud talutav, kui keset marssi poleks pea kohale ilmunud tume pilv otsustanud oma väge näidata. Isegi vihmavarjudest polnud abi, sest mitmekesi ühe alla ronides jäi paratamatult kõigil üks õlg-jalg välja. Keskväljakule jõudes olin ligemärg ja tegin kiirelt sääred.
Ühikasse jõudes nõretasin veest ja lõdisesin. Riputasin kõik hilbud kardinapuu külge tuulduma ja küsisin valvelauast ajalehti, et nendega oma kingad täis toppida. Pool päeva vahetasin jalanõudes pabereid, kuid nood ei läinud absoluutselt kuivemaks. Viimaks meenus mulle, et vannitoas on põrandasoojendus. Hommikuks olid kingad perfektselt kuivad.
Märjad rõivad laiali laotatud, tuli edasi liikuda kuivade juurde. Olin esialgu arvanud, et ei pruugi alguses nädalavahetustel koju jõuda, ning sellepärast mitu riidepuud kehakatteid varunud, kuid lähemal uurimisel selgus ikkagi, et minu plaanid pööratakse pea peale ning reede õhtuti lendan linnast nagu püssikuul. Garderoobi jagub aga päris mitmeks kuuks. Ju ma siis hakkan neid üksteise võidu nüüd ühiselamuse koju tassima.
Üritasin lahtipakkimisel mingisugust süsteemi luua, kuid lõpetasin ikka kõigis kottides korraga sobrades. Ülemisele riiulile nõud ja toiduained, keskmisele õpikud ja alumisele... Mis alumisel käis? Sahtlid olid endale enam-vähem samad elanikud leidnud, mis alati, aga ma ei suutnud kuidagi meenutada, mida ma kõige alumisel riiulil hoidsin. Nii jäigi too pooltühjaks.
Kui olin kõik tarvilikud asjad käepäraselt ära paigutanud ja teisejärgulised kotid-kohvrid voodi alla lükanud, ei tundunudki asju enam nii palju. Küll aga oli suur väsimus ja tüdimus ja tahtmine tagasi koju. Aga enne nädalalõppu ei lasta minusugust rotipoega koju!
Mitte ei lasta...
Pilt: KahlaWolf
Ühikasse jõudes nõretasin veest ja lõdisesin. Riputasin kõik hilbud kardinapuu külge tuulduma ja küsisin valvelauast ajalehti, et nendega oma kingad täis toppida. Pool päeva vahetasin jalanõudes pabereid, kuid nood ei läinud absoluutselt kuivemaks. Viimaks meenus mulle, et vannitoas on põrandasoojendus. Hommikuks olid kingad perfektselt kuivad.
Märjad rõivad laiali laotatud, tuli edasi liikuda kuivade juurde. Olin esialgu arvanud, et ei pruugi alguses nädalavahetustel koju jõuda, ning sellepärast mitu riidepuud kehakatteid varunud, kuid lähemal uurimisel selgus ikkagi, et minu plaanid pööratakse pea peale ning reede õhtuti lendan linnast nagu püssikuul. Garderoobi jagub aga päris mitmeks kuuks. Ju ma siis hakkan neid üksteise võidu nüüd ühiselamuse koju tassima.
Üritasin lahtipakkimisel mingisugust süsteemi luua, kuid lõpetasin ikka kõigis kottides korraga sobrades. Ülemisele riiulile nõud ja toiduained, keskmisele õpikud ja alumisele... Mis alumisel käis? Sahtlid olid endale enam-vähem samad elanikud leidnud, mis alati, aga ma ei suutnud kuidagi meenutada, mida ma kõige alumisel riiulil hoidsin. Nii jäigi too pooltühjaks.
Kui olin kõik tarvilikud asjad käepäraselt ära paigutanud ja teisejärgulised kotid-kohvrid voodi alla lükanud, ei tundunudki asju enam nii palju. Küll aga oli suur väsimus ja tüdimus ja tahtmine tagasi koju. Aga enne nädalalõppu ei lasta minusugust rotipoega koju!
Mitte ei lasta...
Pilt: KahlaWolf