Ma ei saa magada, kui keegi samas toas sahmerdab. Sellepärast on mul kombeks mõnel kolmapäeval, kui teatud põhjustel paar esimest tundi ära jäävad, ärgata toakaaslasega enam-vähem samal ajal, teha ennast korda ja siis tagasi voodisse vajuda. Täna langesin aga vingerpussi ohvriks.
Roomie oli eelneval õhtul koju läinud ja kuna ma ei teadnud, mis kellast ja kas üldse ta hommikul tuleb, eeldasin, et selleks on tavapärane 7.20. Niisiis panin endale äratuse, kobisin unesegase peaga voodist välja ja läksin duši alla. Kui tagasi tulin, polnud toas kedagi. Kell oli aga liiga palju, et roomie kuskile toppama oleks saanud jääda, nii et lõin käega, keerasin ukse lukku ja üritasin taas suigatada.
Lisaks toakaaslasele ei tulnud enam ka und. Vähkrlesin ja pöörlesin linade vahel ning iga kord, kui pidin teadvuse välja lülitama, hakka koridorist kostuma kisa ja jooksusamme. Niisiis olin kaotanud kaks mõnusat unetundi.
Loppis näoga peeglisse jõllitades lubasin endale, et ei pane enam kunagi kella helisema, kui mul on võimalik kauem magada, et mitte jälle pika ninaga jääda. Ju uksele tagumine üles ajab ja kui ei aja, põõnan edasi.
Pilt: greyviolett
Lisaks toakaaslasele ei tulnud enam ka und. Vähkrlesin ja pöörlesin linade vahel ning iga kord, kui pidin teadvuse välja lülitama, hakka koridorist kostuma kisa ja jooksusamme. Niisiis olin kaotanud kaks mõnusat unetundi.
Loppis näoga peeglisse jõllitades lubasin endale, et ei pane enam kunagi kella helisema, kui mul on võimalik kauem magada, et mitte jälle pika ninaga jääda. Ju uksele tagumine üles ajab ja kui ei aja, põõnan edasi.
Pilt: greyviolett