Niivõrd-kuivõrd keegi teab, aga pole see Rattus nii pisike ja armas rotipoju ühti. Nimelt olen ma juba aasta aega kord nädalas, vahel ka harvem, kohalikus Kaitseväe lasketiirus kogenud juhendaja käe all sportpüssi harjutanud.
Miks ma sellise hobi valisin? Eks ma taha ju ka kuskilt otsast kõva mutt olla ja ähvardada, et minuga jamada ei tasu. Jahil ma küll ei käi ja snaipriks saada hetkel veel ei plaani, aga mingil määral aitab täpsuslaskmine pingeid maandada. Seda muidugi juhul, kui leht tuleb ilus. Nagu minul viimati!
Miks ma sellise hobi valisin? Eks ma taha ju ka kuskilt otsast kõva mutt olla ja ähvardada, et minuga jamada ei tasu. Jahil ma küll ei käi ja snaipriks saada hetkel veel ei plaani, aga mingil määral aitab täpsuslaskmine pingeid maandada. Seda muidugi juhul, kui leht tuleb ilus. Nagu minul viimati!
Juhendajaks on üsnagi omamoodi vanem meesterahvas, kes iga uue laskja tuleproovi läbima paneb. Algul kiusab ta nagu meeletu, vingub iga pisiasja kallal, norib, teeb laskja maha, nii et nii mõnelgi kohe villand saab ja püss nurka lendab. Hoolimata kõigest halvast, mida ma tema kohta kuulnud olin (ja seda polnud mitte vähe), otsustasin, et mina tahan sellist kangust oma silmaga näha ja samamoodi vastu anda.
Mõeldud-tehtud. Esimene "tund" kulus ohutustehnika ja relva tundma õppimisele, lisaks lubati natuke kotilt märki lasta. Kotilt on kerge, sest laskja toetab relva alusele ning tema vaevaks on ainult õigesti päästikule vajutada. Pole siis ime, et mu esimesed lehed üsna ilusad tulid.
Edasi lasin seistes. See on kohutavalt keeruline, sest üks käsi hoitakse puusal, mis on märgi poole küljele lükatud, teise käe küünarnukk on täpse nurga all, jalad on õlgade laiuselt harkis, püss toetub kas sõrmenukkidele või sirgetele väljasirutatud sõrmedele. Jalanõud peavad olema madala tallaga ja stabiilsed, et kontroll keha ja seega ka relva üle oleks parem. Kuna tasakaal pole kunagi minu tugevus olnud, võib ette kujutada, kuidas ma seal niiviisi seistes pidevalt edasi-tagasi kõikusin. Kuulid läksid harva märgist mööda, kuid tihedus oli lihtsalt hale.
Minu õnneks kestis selline trallitamine ainult talveperioodil, sest külma tõttu oli pakasega võimatu lahtises lasketiirus kõhu peal vedeleda. Kui ilmad läksid soojemaks, suruti meid mattidele pikali ja hakkasime harjutama lamades laskmist.
Lamades laskmine seisneb selles, et end sirutatakse kõhuli mati peale välja, püssikaba vastu õlga ja raud käele toetumas, ning katsutakse võimalikult ühte kohta sihtida. Relva ise suunata ei tohi, see peab tulenema asendist. Ega seal olegi midagi eriti vägisi tirida-tõmmata, sest ümber vasaku käe keeratud rihm hoiab ja toetab.
Lisaks kipub rihm verevoolu kinni pigistama. Alatasa on pool kätt sinine ja teine pool punane. Siis tuleb seda tükk aega mudida ja viibutada. Ranne on lastes samuti kahtlase nurga all, mistõttu on pärast pausi keeruline valusat liigest tagasi asendisse painutada. Ega taoline väntsutamine käele just kasuks tule, kuid pika aja peale harjub ka sellega.
Minul püsibki relv kõige paremini paigal siis, kui ma oma kätt enam põrmugi ei tunne. Ka asend vajub lastes järjest allapoole, kuni on lõpuks sobival kõrgusel. Sellepärast ongi oluline kõigepealt "kuivalt" ehk ilma padrunita teha.
Lisaks olen avastanud, et talitsen oma sportpüssi kõige paremini siis, kui olen kellegi peale vihane. Isegi sellise viha, millega tahaks pigem ringi tuuseldada, kuid olen sunnitud rahulikult maas lebama, suudan suurepäraselt enda kasuks pöörata ja laskmisele otsekui rohkem keskenduda.
Nagu ma eelnevalt mainisin, on juhendaja üsna range ja hirmutab ära nii mõnegi. Sellegipoolest suutsin ma sama kange vastulöögi anda. Ei tea, kas loomulikust andest või puhtjuhuslikult, aga mul läks juba esimestel kordadel üllatavalt hästi. Tihedus ja kontroll relva üle oli parem kui nii mõnelgi teisel. Nähes, et minus võib midagi peituda, jäi ta suu nii mõnelgi korral lukku ja ta hakkas mind lausa hoidma.
Viimasel korral pärast pikka suvist mõõnaperioodi tegin ma üsna mõnele vanale tegijalegi silmad ette. Esimese lasuga kümnesse ja ülejäänud mitte kaugemale üheksast. Kui ma oleksin suutnud sihiku õigesti paika keerata, oleks sealt võinud tulla päris kenake punktisumma.
Pilt: Gest0ert
Mõeldud-tehtud. Esimene "tund" kulus ohutustehnika ja relva tundma õppimisele, lisaks lubati natuke kotilt märki lasta. Kotilt on kerge, sest laskja toetab relva alusele ning tema vaevaks on ainult õigesti päästikule vajutada. Pole siis ime, et mu esimesed lehed üsna ilusad tulid.
Edasi lasin seistes. See on kohutavalt keeruline, sest üks käsi hoitakse puusal, mis on märgi poole küljele lükatud, teise käe küünarnukk on täpse nurga all, jalad on õlgade laiuselt harkis, püss toetub kas sõrmenukkidele või sirgetele väljasirutatud sõrmedele. Jalanõud peavad olema madala tallaga ja stabiilsed, et kontroll keha ja seega ka relva üle oleks parem. Kuna tasakaal pole kunagi minu tugevus olnud, võib ette kujutada, kuidas ma seal niiviisi seistes pidevalt edasi-tagasi kõikusin. Kuulid läksid harva märgist mööda, kuid tihedus oli lihtsalt hale.
Minu õnneks kestis selline trallitamine ainult talveperioodil, sest külma tõttu oli pakasega võimatu lahtises lasketiirus kõhu peal vedeleda. Kui ilmad läksid soojemaks, suruti meid mattidele pikali ja hakkasime harjutama lamades laskmist.
Lamades laskmine seisneb selles, et end sirutatakse kõhuli mati peale välja, püssikaba vastu õlga ja raud käele toetumas, ning katsutakse võimalikult ühte kohta sihtida. Relva ise suunata ei tohi, see peab tulenema asendist. Ega seal olegi midagi eriti vägisi tirida-tõmmata, sest ümber vasaku käe keeratud rihm hoiab ja toetab.
Lisaks kipub rihm verevoolu kinni pigistama. Alatasa on pool kätt sinine ja teine pool punane. Siis tuleb seda tükk aega mudida ja viibutada. Ranne on lastes samuti kahtlase nurga all, mistõttu on pärast pausi keeruline valusat liigest tagasi asendisse painutada. Ega taoline väntsutamine käele just kasuks tule, kuid pika aja peale harjub ka sellega.
Minul püsibki relv kõige paremini paigal siis, kui ma oma kätt enam põrmugi ei tunne. Ka asend vajub lastes järjest allapoole, kuni on lõpuks sobival kõrgusel. Sellepärast ongi oluline kõigepealt "kuivalt" ehk ilma padrunita teha.
Lisaks olen avastanud, et talitsen oma sportpüssi kõige paremini siis, kui olen kellegi peale vihane. Isegi sellise viha, millega tahaks pigem ringi tuuseldada, kuid olen sunnitud rahulikult maas lebama, suudan suurepäraselt enda kasuks pöörata ja laskmisele otsekui rohkem keskenduda.
Nagu ma eelnevalt mainisin, on juhendaja üsna range ja hirmutab ära nii mõnegi. Sellegipoolest suutsin ma sama kange vastulöögi anda. Ei tea, kas loomulikust andest või puhtjuhuslikult, aga mul läks juba esimestel kordadel üllatavalt hästi. Tihedus ja kontroll relva üle oli parem kui nii mõnelgi teisel. Nähes, et minus võib midagi peituda, jäi ta suu nii mõnelgi korral lukku ja ta hakkas mind lausa hoidma.
Viimasel korral pärast pikka suvist mõõnaperioodi tegin ma üsna mõnele vanale tegijalegi silmad ette. Esimese lasuga kümnesse ja ülejäänud mitte kaugemale üheksast. Kui ma oleksin suutnud sihiku õigesti paika keerata, oleks sealt võinud tulla päris kenake punktisumma.
Pilt: Gest0ert