Olles paar nädalat ema mobiililaadijat kasutanud, olin lõpuks puhtalt uudishimu pärast kohustatud enda oma üles otsima. Kuna ma aga täpselt ei teadnud, kus laadijat viimati nägin, tuli ette võtta suuremat sorti päästeaktsioon.
Kõigepealt vaatasin üle töökoha kapid, kuhu ma igasugu juhtmeid tolknema jätan. Aga kapis ei olnud! Leidsin hoopis kaks ämblikku, kastitäie turismivoldikuid ja arvutikõlarid.
Kõigepealt vaatasin üle töökoha kapid, kuhu ma igasugu juhtmeid tolknema jätan. Aga kapis ei olnud! Leidsin hoopis kaks ämblikku, kastitäie turismivoldikuid ja arvutikõlarid.
Ebatõenäolisem variant oli, et laadija unus kogemata Tallinnasse, kui seal viimati käidud sai. Kinnitamiseks oli siiski kõigepealt vaja oma toas pisut tuuseldada ja seda korrastada - tegevus, mida ma pikemat aega edasi lükanud olen.
Viimase kuu jooksul nägi mu toakoristus reiside ja väljasõitude vahel välja selline, et võtsin ühiselamust koju taritud suure koti, lappisin kõik üleliigse sinna sisse ja vajaduse korral koukisin eseme sealt põhjast jälle välja. Ka laadijat olin korduvalt sealt hajameelselt "otsinud", aga mitte kunagi leidnud. Seda seniks, kuni meenus, et kotil on üks musta auku meenutav peidutasku. Mis sisaldas otse loomulikult laadijat.
Ja raha! Kujutage ette, ma olin Tallinna-reisile tagavararaha kaasa võtnud ja selle reisikotti unustanud. Küll oli hea kuskilt kotipõhjast suuri summasid leida. Peitsin kohe uuesti ära, pisike rott, nagu ma olen.
Olles laadija leidnud, lõppes mu uudishimu ja ülejäänud hetkel mittevajalikud esemed lendasid tagasi põhjatusse kotti oma aega ja uut tuhinat ootama. Küll aga leidsin pisikesest ridikülist kauakadunud märkmiku, mis lendas keset lauda teiste tarbetute vihikute ja kaustikute juurde. Selleks ajaks olin juba tööle hiljaks jäämas, nii et tuba jäi, nagu ta jäi.
Üldiselt ei viibi ma eriti oma toas. Ma olen kas tööl, õues, elutoas või täiesti kadunud. See on minu jaoks lihtsalt koht, kus öösel külg maha visata - kui sedagi. Isegi ema käib mu toas sagedamini kui mina ja kurdab, milline seapesa seal on. Vale puha - rotil on ikka rotipesa. Ma luban, et kunagi - KUNAGI - teen selle korda!
Pilt: Socrahcat
Viimase kuu jooksul nägi mu toakoristus reiside ja väljasõitude vahel välja selline, et võtsin ühiselamust koju taritud suure koti, lappisin kõik üleliigse sinna sisse ja vajaduse korral koukisin eseme sealt põhjast jälle välja. Ka laadijat olin korduvalt sealt hajameelselt "otsinud", aga mitte kunagi leidnud. Seda seniks, kuni meenus, et kotil on üks musta auku meenutav peidutasku. Mis sisaldas otse loomulikult laadijat.
Ja raha! Kujutage ette, ma olin Tallinna-reisile tagavararaha kaasa võtnud ja selle reisikotti unustanud. Küll oli hea kuskilt kotipõhjast suuri summasid leida. Peitsin kohe uuesti ära, pisike rott, nagu ma olen.
Olles laadija leidnud, lõppes mu uudishimu ja ülejäänud hetkel mittevajalikud esemed lendasid tagasi põhjatusse kotti oma aega ja uut tuhinat ootama. Küll aga leidsin pisikesest ridikülist kauakadunud märkmiku, mis lendas keset lauda teiste tarbetute vihikute ja kaustikute juurde. Selleks ajaks olin juba tööle hiljaks jäämas, nii et tuba jäi, nagu ta jäi.
Üldiselt ei viibi ma eriti oma toas. Ma olen kas tööl, õues, elutoas või täiesti kadunud. See on minu jaoks lihtsalt koht, kus öösel külg maha visata - kui sedagi. Isegi ema käib mu toas sagedamini kui mina ja kurdab, milline seapesa seal on. Vale puha - rotil on ikka rotipesa. Ma luban, et kunagi - KUNAGI - teen selle korda!
Pilt: Socrahcat