Ehk kiirülevaade kevadvaheaja Tallinnas-käigust. Tulemas on igasugused abiturientide ballid ja lõpetamised ja miniseeliku- ja kleidihooaeg ehk kõik poed pidi läbi kammima ja kõik riided ära ostma.
Tegelik põhjus üldse Tallinna poole sõitmiseks oli vabariiklik emakeeleolümpiaad, mis mind tegelikult üldse ei kutsunud, aga kuhu lihtsalt pidi minema. Jooksin neljapäeval bussile otse viimasest peotantsutrennist, sest ei saanud ometi oma partnerit üksi jätta. Olümpiaad ise oli jura nagu olümpiaadid ikka - kuidagi ette valmistuda selleks ei saanud, sest ülesanded olid absurdsed ja loomulikust intelligentsist tehtavad. Võib-olla tõesti oleks pidanud lehekülgede viisi võõrsõnu pähe õppima, aga kellel selle jaoks aega on. Eriti arvestades, et kolm päeva enne olümpiaadi robesin hoolega sisikonda välja. Vabariigi üheteistkümnes koht pole iseenesest paha, kuigi alati saaks paremini. Sõbrad olid selle pärast kordades rohkem ärritunud kui ma ise, sest "kuidas sa nüüd ikkagi ülikooli sisse saad?!". Esikümme pääseb Tallinna Ülikooli nimelt konkursiväliselt. Vaatasin neile pika pilguga otsa ja ütlesin: "Kamoon... Ma saan niikuinii ülikooli, mida te arvate minust." Pealegi ei paku TLÜ mulle mingisugust pinget.
Kuna olümpiaadide puhul on kombeks osalejaid lõbustada, oli meile seekord planeeritud Lennusadama külastus. Oo, jee, fun! Yeah, right... Ootasin hotelli fuajees, kui meid saatma tulnud tudengineiud rõõmsalt teatasid, et Lennusadam pole siit üldse kaugel, ainult 3 km, ja me läheme sinna jalgsi. Mul olid kontsasaapad, millega mulle niigi kõndimist harrastada ei meeldi, ja paljas pea, sest olin arvanud, et asi see bussiga loksuda on. Saatsin nad mõtetes pikalt, irdusin seltskonnast vana tuttavat kaasa haarates ja otsustasin pool distantsist hoopiski ühistranspordiga läbida. Tõmbasin telefonis Google Mapsi lahti, sisestasin lähte- ja sihtkoha ja trammile me istusimegi. Aknast veel vaatasime, kuidas parv keeletundjaid mööda Mere puiesteed marssisid. Ühel olid veel eriti kõrged kontsad jalas ja miniseelik tuules lehvimas. Küll on tore, et ma orienteerumises hea olen. Jõudsime kohale enne gruppi ja siis sulandusime taas teiste sekka, et piletid saada.
Lennusadamas olen tegelikult varem käinud, aga tühja kah, seal on üks lõbus kuulipilduja ja paar vanaaegse lennuki simulaatorit. Lisaks oli seal seekord rändnäitus "Ujub või upub", kus kõike käega käperdada sai, mida ma hoolsasti ka tegin. Pidin kämblaluud veesamba rõhku testides peaaegu ära murdma ja ehmatasin uppuvalt laevalt liutoru kaudu põgenedes mingit soome tädikest, kes pidi äärepealt infarkti saama. Lisaks ehitasin liivast saare, mille keskele kaevasin järve, ja käisin tuuletunnelis meremeeste jopet testimas. Minu lemmikud on siiski Lennusadama püsieksponaadid lennusimulaator ja kuulipilduja. Lennuki puhul sain instruktorilt kiita, et esimese korra kohta suurepärane sooritus. Kahjuks olin seal teist korda. Lennuki ohjamine oli aga palju paremini käpas kui eelmisel korral. Eks ma ole unenäos harjutanud ka. Kuulipildujal tegin silmad ette kahele Soome mehele, kes mind oma sõjaseeriale vahele lasid. Järjest lennukeid ja koptereid alla kõmmutades kuulsin poole kõrvaga heakskiitvat mõminat ja kui muust tekstist aru ei saanud, siis "pro" on küll universaalne sõna.
Pärast Lennusadamat irdusime jälle grupist, et trammiga tagasi TLÜ poole sõita, sellal kui teised kilplase kombel kõndisid, sest "me ei mahu kõik korraga trammi". Nagu palun, trammid käivad nii tihti, et asi see grupp pooleks teha on. Ja vaadakem, mis tantsu- ja laulupeo ajal toimub. Siis mahuvad kolmteist korda suuremad massid ühistransporti.
Igatahes pärast auhinnatseremooniat, kus ma loomulikult pika ninaga jäin, pakuti süüa ja ma trehvasin kahe konkureeriva kooli õpilasega, kellega muljetasime ja kellele ma oma elusaladusi jagasin. Nimelt avastas noormees nimega X, et kui ma emakeeles vabariigi parim ei olegi, siis igalpool mujal on mul teadmisi küll. Olen pannkoogiinimene - tean pinnapealselt kõigest midagi. Järgnevalt katke minu ja X-i vahelisest dialoogist.
X: "Kui sa nii tark oled, siis ütle mulle, kuidas tööd leida."
Mina: "Aa, see on väga lihtne. Vaata, kõigepealt ostad pileti Amsterdami. Siis lähed hangid endale kuskilt linnakaardi ja otsid üles koha, kus on kõige punasemad laternad. Sealt leiad kindlasti mõne mehe, kellel on kuldketid kaelas. Mine selle juurde, kellel neid kõige rohkem on, ja sa saadki endale töökoha!"
X: "Äh! Lorijuttu ajad! Vaevalt niiviisi väga rikkaks saab."
Mina: "Eino, sa küsisid, kuidas TÖÖD leida, mitte kuidas rikkaks saada. Kui sa rikkaks saada tahad, siis algus on sama: ostad pileti, lähed Amsterdami, otsid üles punaste laternatega tänava. Edasi rendid endale ühe vaateakna, otsid mõne neiu, keda sinna taha panna ja saadki ise kuldkette kaela riputada!"
Mul on kõik elu mõtted välja mõeldud. Leppisime X-iga juba kokku, et teeme tulevikus firma. Kui mitte bordelle haldava, siis reputatsioonialase. Nimelt hakkame sümboolse summa eest firmadele mainereklaami tegema. Umbes nii, et kaks sõbrannat räägivad kohvikus, kus nemad juuksuris käivad ja siis kiidavat firmat, kellelt eelpool nimetatud sümboolne summa pärineb.
See selleks. Kui kätte jõudis pühapäev, hakkas alles õige töö pihta. Võtsin ette suuremad kaubanduskeskused. Alustasin Kristiinest, kus ma pidin peaaegu ära eksima. See on see, kui nii harva Tallinnas käid, et vahepeal jõutakse kõik kohad ümber ehitada.
Ma olen tegelikult kohutav koonerdaja. Ma käin enamasti ainult kaltsukates ja siis mõtlen ka enne mitu korda, kas mul ikka on vaja seda kuut eurot selle hõlsti peale raisata. Ma ei teagi, kust selline kiiks mulle külge haakunud on, aga sellest on päris raske üle saada. Kristiine H&M-is mõtlesin aga, et sitta kah, asi see korraliku kleidi eest 30 eurot maksta on, ja ostsin ta ära. Sellega olid kukrurauad murtud ja edasi voolas raha sealt välja libedamalt kui kunagi varem. Oh, kerge 30-eurone kleit lõpetamiseks ja oi, näe, kaltsukas nii kena kleit ja oh sa poiss, mis see skater dress siin teeb?! Yeah... Kui ma lõpetasin, oli mul kleite rohkem kui varasemas elus kokku. Lisaks veel kleit, mille ema paar päeva varem Tallinnas koolitusel käies ostnud oli ja millest ta mulle ei rääkinud. Oh, well, ju mul on siis aeg naiselikuks hakata ja küllap ma need kleidid millalgi ära kannan. Soovitatavalt enne, kui neist välja kasvan. Laiusesse, sest vaevalt ma enam pikemaks venin.
No ja kuidas sa jätad poodi üheeurose salli, millist tooni ega stiili sul veel ei ole, olgugi et selle ostmiseks peab 10 minutit kassajärjekorras seisma, sest üks klienditeenindaja ei lase ennast poolekilomeetrisest sabast sugugi häirida. Ja bandeau'sid on kindlasti vaja selle kleidi alla, mis ma ostsin, aga millel selja peal nii sügav lõige on, et rinnahoidja muidu välja paistaks. Ja oi, Terranovas on kampsunid ainult 5 eurot! Ma ei mäleta, kas mul oli must juba olemas või ei, nii et parem võtame! Umbes sedamoodi see läks ja kui ma Ülemistest tulin, olid mul käed kotte täis. Minu õnneks oli mul isiklik koormaeesel kaasas, kelle ma kotihunnikuga kuskile pingi peale istuma jätsin, sellal kui ise poode läbi tuulasin.
Muide, kaubanduskeskustes poodlemine on nii keeruline. Ma kaotan alati suunataju, kui vahepeal mõnesse poodi sisse astun. Niisama koridoris käies on veel enam-vähem, kuigi kõikjal on säravad tuled ja taustamuusika, aga kui juba riidestangede ja -riiulite vahel ekselda, pole lootustki pärast esimese hooga paika panna, kustpoolt ma tulin. Siis ma alati seisan segaduses näoga poe ukse ees ja meenutan, kas ma Vero Modas juba käisin või alles mõtlesin sinna minna. Lisaks Kristiinele eksisin ma ära ka vastrestaureeritud Ülemistes. Kõik need kirevad riided ja eredad lambid ja tühi kõht ja valjuhäälditest leierdatavad popplaulud ajasid mul südame pahaks. Ülemistes olin ma siiski kokku vähemalt 6 tundi ja see peab küll mu isiklik rekord olema.
Vist oli pühapäev, kui ma alternatiivteatrit vaatamas käisin. Etenduse nimi oli "Seymour" ja see rääkis kuskile mägedesse paastulaagrisse saadetud ülekaalulistest lastest. Ma pole varem midagi nii veidrat näinud. Näitlejad püherdasid kommipaberites ja koogis ja kõlgutasid lavaserval jalgu ja suur osa ajast ei saanud ma kohe mitte midagi aru. Ainuke koht, mis mulle väga-väga meeldis, oli, kui üks musta pikka kleiti riietatud kaunis naisnäitleja laulis ja seejärel mootorsae haaras ja sellega mööda lava vehkis. Minu life goal on kord laval mootorsaega vehkida, ise nii stiilne välja nähes.
Esmaspäev kulus kaltsukatele ja selle kohta vast muud öelda polegi. Öösel oli vist teleris "Avatar" või ajan ma päevad segamini.
Teisipäeva programmi kuulus TTÜ lahtiste uste päev, mis osutus oodatust mõttetumaks. Ainuke huvitav ringkäik oli üliõpilaselamutes, sest seal sai oma ühikaga võrrelda. Tädike ütles, et näitab meile kaht elamut - kõige vanemat ja kehvemat ja kõige uuemat - et me võrdlusmomendi saaksime. Pärast selle kõige vanema ja kehvema nägemist hirnusin ma pihku, sest minu praeguse ühiselamuga võrreldes on see nagu lukshotell. TTÜ ühikates on kõik automatiseeritud, ühtki tädikest valvelauas ei passi, sisse saab kaardi ja võtmetega. Ööseks külalisi ei lubata, aga kui tädikest pole, siis kes seda õieti kontrollib. Võite kõik mulle külla tulla, kui ma tõepoolest sinna sattuma peaksin. Kompleksis on rattaparklad ja maa-alune autoparkla ja pesulad, mille kõigi hinnakiri on täiesti normaalne. Ma ei nõua ühiselamult palju. Peaasi, et katus pea kohal oleks ja seinad sooja hoiaks.
TTÜs trehvasin aga tuttavatega, kes olid autoga Tallinnasse tulnud ja polnud seda mulle maininud. Mul hakkas kohe pea nagu raal otsas töötama, et äkki saaks nendega koju, aga kuna mul oli õhtul kontsert, ei suutnud need tõprad mind oodata ja lasid enne jalga. Ma siis kiirustasin pärast Kaunimate Aastate Vennaskonna kontserti läbi Tallinna linna, et jõuaks ööbimispaigast kotid-kodinad haarata ja kaamlina bussijaama saada. Tellisin Taxifyst takso, mille hind oli rakenduse kaudu tellides palju soodam kui muidu. Jätsin taksojuhile tippi ka, sest ta tegi head ja kiiret tööd. Nägi viisakas välja ka. Alati näe viisakas välja, kui sa kedagi teenindad.
Bussijaamas ronisin veidi enne bussi saabumist õue, et ometi maha ei magaks. Seal aga toimus päris huvitav action. Nimelt liikus perroonil vene noormees, nuttev neiu käekõrval ja nurus raha, et koju saada, sest tibi oldi röövitud ja neil polnud pennigi. Mõtlesin, et nonii, pätid jah, ja kui nad minuni jõudsid, ei teinud teist nägugi, jõllitasin vaid tuima näoga enda ette. Esiteks ei uskunud ma, et neid röövitud oldi, sest kogu see asi haises pettuse järgi, ja teiseks oli mul liiga palju kodinaid, et riskida vargusega. Mind jäeti rahule ja leiti uus ohver - minu kõrval istuv tüdruk, kes neile vastas. Saan aru küll, et tahtis viisakas olla, aga natuke napakas. Parem olla mats ja ignoreerida, kui riskida paljaks varastamisega. Õnneks tuli varsti buss ja pääsesin ooteplatvormilt minema.
Öise bussiga sõitis ainult käputäis inimesi. Poole kahest jõudsin linna ja koperdasin oma raskete kottidega ühiselamu poole. Ajasin valvurtädi üles, aga selle asemel, et korralikult magama minna, käisin veel duši alt läbi ja nautisin luksust olla ainus inimene oma korrusel. Järgmisel päeval ehk kolmapäeval sain lõpuks koju ja alles siis võis nagu öelda, et tõepoolest, vaheaeg hakkas.
Pilt: ErikTjernlund
Kuna olümpiaadide puhul on kombeks osalejaid lõbustada, oli meile seekord planeeritud Lennusadama külastus. Oo, jee, fun! Yeah, right... Ootasin hotelli fuajees, kui meid saatma tulnud tudengineiud rõõmsalt teatasid, et Lennusadam pole siit üldse kaugel, ainult 3 km, ja me läheme sinna jalgsi. Mul olid kontsasaapad, millega mulle niigi kõndimist harrastada ei meeldi, ja paljas pea, sest olin arvanud, et asi see bussiga loksuda on. Saatsin nad mõtetes pikalt, irdusin seltskonnast vana tuttavat kaasa haarates ja otsustasin pool distantsist hoopiski ühistranspordiga läbida. Tõmbasin telefonis Google Mapsi lahti, sisestasin lähte- ja sihtkoha ja trammile me istusimegi. Aknast veel vaatasime, kuidas parv keeletundjaid mööda Mere puiesteed marssisid. Ühel olid veel eriti kõrged kontsad jalas ja miniseelik tuules lehvimas. Küll on tore, et ma orienteerumises hea olen. Jõudsime kohale enne gruppi ja siis sulandusime taas teiste sekka, et piletid saada.
Lennusadamas olen tegelikult varem käinud, aga tühja kah, seal on üks lõbus kuulipilduja ja paar vanaaegse lennuki simulaatorit. Lisaks oli seal seekord rändnäitus "Ujub või upub", kus kõike käega käperdada sai, mida ma hoolsasti ka tegin. Pidin kämblaluud veesamba rõhku testides peaaegu ära murdma ja ehmatasin uppuvalt laevalt liutoru kaudu põgenedes mingit soome tädikest, kes pidi äärepealt infarkti saama. Lisaks ehitasin liivast saare, mille keskele kaevasin järve, ja käisin tuuletunnelis meremeeste jopet testimas. Minu lemmikud on siiski Lennusadama püsieksponaadid lennusimulaator ja kuulipilduja. Lennuki puhul sain instruktorilt kiita, et esimese korra kohta suurepärane sooritus. Kahjuks olin seal teist korda. Lennuki ohjamine oli aga palju paremini käpas kui eelmisel korral. Eks ma ole unenäos harjutanud ka. Kuulipildujal tegin silmad ette kahele Soome mehele, kes mind oma sõjaseeriale vahele lasid. Järjest lennukeid ja koptereid alla kõmmutades kuulsin poole kõrvaga heakskiitvat mõminat ja kui muust tekstist aru ei saanud, siis "pro" on küll universaalne sõna.
Pärast Lennusadamat irdusime jälle grupist, et trammiga tagasi TLÜ poole sõita, sellal kui teised kilplase kombel kõndisid, sest "me ei mahu kõik korraga trammi". Nagu palun, trammid käivad nii tihti, et asi see grupp pooleks teha on. Ja vaadakem, mis tantsu- ja laulupeo ajal toimub. Siis mahuvad kolmteist korda suuremad massid ühistransporti.
Igatahes pärast auhinnatseremooniat, kus ma loomulikult pika ninaga jäin, pakuti süüa ja ma trehvasin kahe konkureeriva kooli õpilasega, kellega muljetasime ja kellele ma oma elusaladusi jagasin. Nimelt avastas noormees nimega X, et kui ma emakeeles vabariigi parim ei olegi, siis igalpool mujal on mul teadmisi küll. Olen pannkoogiinimene - tean pinnapealselt kõigest midagi. Järgnevalt katke minu ja X-i vahelisest dialoogist.
X: "Kui sa nii tark oled, siis ütle mulle, kuidas tööd leida."
Mina: "Aa, see on väga lihtne. Vaata, kõigepealt ostad pileti Amsterdami. Siis lähed hangid endale kuskilt linnakaardi ja otsid üles koha, kus on kõige punasemad laternad. Sealt leiad kindlasti mõne mehe, kellel on kuldketid kaelas. Mine selle juurde, kellel neid kõige rohkem on, ja sa saadki endale töökoha!"
X: "Äh! Lorijuttu ajad! Vaevalt niiviisi väga rikkaks saab."
Mina: "Eino, sa küsisid, kuidas TÖÖD leida, mitte kuidas rikkaks saada. Kui sa rikkaks saada tahad, siis algus on sama: ostad pileti, lähed Amsterdami, otsid üles punaste laternatega tänava. Edasi rendid endale ühe vaateakna, otsid mõne neiu, keda sinna taha panna ja saadki ise kuldkette kaela riputada!"
Mul on kõik elu mõtted välja mõeldud. Leppisime X-iga juba kokku, et teeme tulevikus firma. Kui mitte bordelle haldava, siis reputatsioonialase. Nimelt hakkame sümboolse summa eest firmadele mainereklaami tegema. Umbes nii, et kaks sõbrannat räägivad kohvikus, kus nemad juuksuris käivad ja siis kiidavat firmat, kellelt eelpool nimetatud sümboolne summa pärineb.
See selleks. Kui kätte jõudis pühapäev, hakkas alles õige töö pihta. Võtsin ette suuremad kaubanduskeskused. Alustasin Kristiinest, kus ma pidin peaaegu ära eksima. See on see, kui nii harva Tallinnas käid, et vahepeal jõutakse kõik kohad ümber ehitada.
Ma olen tegelikult kohutav koonerdaja. Ma käin enamasti ainult kaltsukates ja siis mõtlen ka enne mitu korda, kas mul ikka on vaja seda kuut eurot selle hõlsti peale raisata. Ma ei teagi, kust selline kiiks mulle külge haakunud on, aga sellest on päris raske üle saada. Kristiine H&M-is mõtlesin aga, et sitta kah, asi see korraliku kleidi eest 30 eurot maksta on, ja ostsin ta ära. Sellega olid kukrurauad murtud ja edasi voolas raha sealt välja libedamalt kui kunagi varem. Oh, kerge 30-eurone kleit lõpetamiseks ja oi, näe, kaltsukas nii kena kleit ja oh sa poiss, mis see skater dress siin teeb?! Yeah... Kui ma lõpetasin, oli mul kleite rohkem kui varasemas elus kokku. Lisaks veel kleit, mille ema paar päeva varem Tallinnas koolitusel käies ostnud oli ja millest ta mulle ei rääkinud. Oh, well, ju mul on siis aeg naiselikuks hakata ja küllap ma need kleidid millalgi ära kannan. Soovitatavalt enne, kui neist välja kasvan. Laiusesse, sest vaevalt ma enam pikemaks venin.
No ja kuidas sa jätad poodi üheeurose salli, millist tooni ega stiili sul veel ei ole, olgugi et selle ostmiseks peab 10 minutit kassajärjekorras seisma, sest üks klienditeenindaja ei lase ennast poolekilomeetrisest sabast sugugi häirida. Ja bandeau'sid on kindlasti vaja selle kleidi alla, mis ma ostsin, aga millel selja peal nii sügav lõige on, et rinnahoidja muidu välja paistaks. Ja oi, Terranovas on kampsunid ainult 5 eurot! Ma ei mäleta, kas mul oli must juba olemas või ei, nii et parem võtame! Umbes sedamoodi see läks ja kui ma Ülemistest tulin, olid mul käed kotte täis. Minu õnneks oli mul isiklik koormaeesel kaasas, kelle ma kotihunnikuga kuskile pingi peale istuma jätsin, sellal kui ise poode läbi tuulasin.
Muide, kaubanduskeskustes poodlemine on nii keeruline. Ma kaotan alati suunataju, kui vahepeal mõnesse poodi sisse astun. Niisama koridoris käies on veel enam-vähem, kuigi kõikjal on säravad tuled ja taustamuusika, aga kui juba riidestangede ja -riiulite vahel ekselda, pole lootustki pärast esimese hooga paika panna, kustpoolt ma tulin. Siis ma alati seisan segaduses näoga poe ukse ees ja meenutan, kas ma Vero Modas juba käisin või alles mõtlesin sinna minna. Lisaks Kristiinele eksisin ma ära ka vastrestaureeritud Ülemistes. Kõik need kirevad riided ja eredad lambid ja tühi kõht ja valjuhäälditest leierdatavad popplaulud ajasid mul südame pahaks. Ülemistes olin ma siiski kokku vähemalt 6 tundi ja see peab küll mu isiklik rekord olema.
Vist oli pühapäev, kui ma alternatiivteatrit vaatamas käisin. Etenduse nimi oli "Seymour" ja see rääkis kuskile mägedesse paastulaagrisse saadetud ülekaalulistest lastest. Ma pole varem midagi nii veidrat näinud. Näitlejad püherdasid kommipaberites ja koogis ja kõlgutasid lavaserval jalgu ja suur osa ajast ei saanud ma kohe mitte midagi aru. Ainuke koht, mis mulle väga-väga meeldis, oli, kui üks musta pikka kleiti riietatud kaunis naisnäitleja laulis ja seejärel mootorsae haaras ja sellega mööda lava vehkis. Minu life goal on kord laval mootorsaega vehkida, ise nii stiilne välja nähes.
Esmaspäev kulus kaltsukatele ja selle kohta vast muud öelda polegi. Öösel oli vist teleris "Avatar" või ajan ma päevad segamini.
Teisipäeva programmi kuulus TTÜ lahtiste uste päev, mis osutus oodatust mõttetumaks. Ainuke huvitav ringkäik oli üliõpilaselamutes, sest seal sai oma ühikaga võrrelda. Tädike ütles, et näitab meile kaht elamut - kõige vanemat ja kehvemat ja kõige uuemat - et me võrdlusmomendi saaksime. Pärast selle kõige vanema ja kehvema nägemist hirnusin ma pihku, sest minu praeguse ühiselamuga võrreldes on see nagu lukshotell. TTÜ ühikates on kõik automatiseeritud, ühtki tädikest valvelauas ei passi, sisse saab kaardi ja võtmetega. Ööseks külalisi ei lubata, aga kui tädikest pole, siis kes seda õieti kontrollib. Võite kõik mulle külla tulla, kui ma tõepoolest sinna sattuma peaksin. Kompleksis on rattaparklad ja maa-alune autoparkla ja pesulad, mille kõigi hinnakiri on täiesti normaalne. Ma ei nõua ühiselamult palju. Peaasi, et katus pea kohal oleks ja seinad sooja hoiaks.
TTÜs trehvasin aga tuttavatega, kes olid autoga Tallinnasse tulnud ja polnud seda mulle maininud. Mul hakkas kohe pea nagu raal otsas töötama, et äkki saaks nendega koju, aga kuna mul oli õhtul kontsert, ei suutnud need tõprad mind oodata ja lasid enne jalga. Ma siis kiirustasin pärast Kaunimate Aastate Vennaskonna kontserti läbi Tallinna linna, et jõuaks ööbimispaigast kotid-kodinad haarata ja kaamlina bussijaama saada. Tellisin Taxifyst takso, mille hind oli rakenduse kaudu tellides palju soodam kui muidu. Jätsin taksojuhile tippi ka, sest ta tegi head ja kiiret tööd. Nägi viisakas välja ka. Alati näe viisakas välja, kui sa kedagi teenindad.
Bussijaamas ronisin veidi enne bussi saabumist õue, et ometi maha ei magaks. Seal aga toimus päris huvitav action. Nimelt liikus perroonil vene noormees, nuttev neiu käekõrval ja nurus raha, et koju saada, sest tibi oldi röövitud ja neil polnud pennigi. Mõtlesin, et nonii, pätid jah, ja kui nad minuni jõudsid, ei teinud teist nägugi, jõllitasin vaid tuima näoga enda ette. Esiteks ei uskunud ma, et neid röövitud oldi, sest kogu see asi haises pettuse järgi, ja teiseks oli mul liiga palju kodinaid, et riskida vargusega. Mind jäeti rahule ja leiti uus ohver - minu kõrval istuv tüdruk, kes neile vastas. Saan aru küll, et tahtis viisakas olla, aga natuke napakas. Parem olla mats ja ignoreerida, kui riskida paljaks varastamisega. Õnneks tuli varsti buss ja pääsesin ooteplatvormilt minema.
Öise bussiga sõitis ainult käputäis inimesi. Poole kahest jõudsin linna ja koperdasin oma raskete kottidega ühiselamu poole. Ajasin valvurtädi üles, aga selle asemel, et korralikult magama minna, käisin veel duši alt läbi ja nautisin luksust olla ainus inimene oma korrusel. Järgmisel päeval ehk kolmapäeval sain lõpuks koju ja alles siis võis nagu öelda, et tõepoolest, vaheaeg hakkas.
Pilt: ErikTjernlund