HOIATUS! Järgnev tekst võib olla väga graafiline.
Mingi kõhuviirus on jälle levimas ja kõige hullem on, et kandjad levitavad seda enese teadmata edasi. Minu klassiõde oksendas näiteks koolis ja kuna ma nii mõnegi haige inimesega lähemalt kokku puutusin, polnud ime, et see tõbi ka minule külge hakkas, kätepesust hoolimata.
Mingi kõhuviirus on jälle levimas ja kõige hullem on, et kandjad levitavad seda enese teadmata edasi. Minu klassiõde oksendas näiteks koolis ja kuna ma nii mõnegi haige inimesega lähemalt kokku puutusin, polnud ime, et see tõbi ka minule külge hakkas, kätepesust hoolimata.
Niisiis koolinädala viimase esmaspäeva öösel oli mul räigelt halb olla. Ajas iiveldama, aga midagi välja ei tulnud, isegi näppe kurku ajades mitte. Mõtlesin siis, et mis seal ikka, üritan magama minna. Ärkasin poole öö pealt veel hullema enesetundega, haarasin veepudeli ja jooksin vannituppa. Natuke öökimist ja magu hakkaski tagurpidi tööle.
Ma pole kunagi ajugeenius olnud, aga tol hetkel sain hakkama oma elu kõige lollima teoga - ma oksendasin dušikabiini. Oleks see siis natukene olnud. Ei, kus. Ikka mitmes satsis ja pool magu tühjaks. Ma poleks elu sees arvanud, et mu sisse nii palju süüa mahub. Seal oli vist lõunasöök ka alles.
Kui ma olin niiviisi enda arust terve mao tühjaks ropsinud, koristasin selle pasa sealt dušikabiinist ikkagi ära, sest kuidas sa jätad maosisu niiviisi vedelema. Rõve oli, aga mida sa teed, kui pea ei võta.
Oleks asi siis sellega piirdunud. Mul oli ikka halb olla. Viskasin vannitoa soojendusega põrandale pikali (ühikas ikkagi, wink-wink), pesukauss kõrval, ja vist jäin hetkeks lausa magama, sest kui ärkasin, olin pool kätt täis ilastanud. Vähemalt polnud okse. Seegi hea.
Duširuumi põrandal on veidi nõme magada, mõtlesin, ja ronisin voodisse, aga nii pea, kui olin saanud pikali heita, tundsin, et oppa, jookseme jälle. Seekord otsustasin vetsupoti kasuks, kuigi tõenäosus, et keegi tol hetkel vetsu tuleb, oli suurem. Kell oli umbes kahe paiku.
No, kurat, palju võib, mõtlesin poti korral lookas olles. Nagu näha, siis võis. Ja võis isegi rohkem, sest kui ma mingil hetkel pärast uuesti magama jäämist külge keeranud olin, raputas see sees midagi segi ja ma pidin uuesti voodist välja hüppama.
Niiviisi iga kahe tunni tagant ma oma toa ja vetsu vahet jooksin, kuni lõpus enam midagi välja oksendada ei olnud. Ainult natuke tumedamat tooni pruunikat vedelikku tuli. Ma pean ausalt tunnistama, et mingi hetk ma vist isegi palvetasin taeva poole, et ta mul selle oksendamise ära lõpetaks. Jumal vihkab mind, sest ma panin kohe pärast poolvigast issameiet uuesti robe.
Kui ma siis lõpuks sapini jõudnud olin, otsustas magu natuke taltuda ja lõpetas mu piinamise. Juua ma ei julgenud, millest tingitult kannatasin veepuuduse all lausa paar päeva. Teisipäeval ehk järgnenud päeval oli korralik 38-kraadine palavik, kooli ma loomulikult ei läinud ja terve päeva peale sõin ära vaid pool jogurtit, ampsu õunast, kaks banaani ja kaks vahvlit. Kaalulangetusprogramm missugune.
Kõige enam oli mul kahju imelisest toidust, mida ma kogu esmaspäeva jooksul tarbinud olin ja mis seejärel kuskilt torudest poolseedituna alla lasti. Seal oli mu ema tehtud porgandisalat ja vahvlid! Magu, kuidas sa võisid?!
Paari päeva pärast olin taas jalul ja viirust teistelegi levitamas.
Ma pole kunagi ajugeenius olnud, aga tol hetkel sain hakkama oma elu kõige lollima teoga - ma oksendasin dušikabiini. Oleks see siis natukene olnud. Ei, kus. Ikka mitmes satsis ja pool magu tühjaks. Ma poleks elu sees arvanud, et mu sisse nii palju süüa mahub. Seal oli vist lõunasöök ka alles.
Kui ma olin niiviisi enda arust terve mao tühjaks ropsinud, koristasin selle pasa sealt dušikabiinist ikkagi ära, sest kuidas sa jätad maosisu niiviisi vedelema. Rõve oli, aga mida sa teed, kui pea ei võta.
Oleks asi siis sellega piirdunud. Mul oli ikka halb olla. Viskasin vannitoa soojendusega põrandale pikali (ühikas ikkagi, wink-wink), pesukauss kõrval, ja vist jäin hetkeks lausa magama, sest kui ärkasin, olin pool kätt täis ilastanud. Vähemalt polnud okse. Seegi hea.
Duširuumi põrandal on veidi nõme magada, mõtlesin, ja ronisin voodisse, aga nii pea, kui olin saanud pikali heita, tundsin, et oppa, jookseme jälle. Seekord otsustasin vetsupoti kasuks, kuigi tõenäosus, et keegi tol hetkel vetsu tuleb, oli suurem. Kell oli umbes kahe paiku.
No, kurat, palju võib, mõtlesin poti korral lookas olles. Nagu näha, siis võis. Ja võis isegi rohkem, sest kui ma mingil hetkel pärast uuesti magama jäämist külge keeranud olin, raputas see sees midagi segi ja ma pidin uuesti voodist välja hüppama.
Niiviisi iga kahe tunni tagant ma oma toa ja vetsu vahet jooksin, kuni lõpus enam midagi välja oksendada ei olnud. Ainult natuke tumedamat tooni pruunikat vedelikku tuli. Ma pean ausalt tunnistama, et mingi hetk ma vist isegi palvetasin taeva poole, et ta mul selle oksendamise ära lõpetaks. Jumal vihkab mind, sest ma panin kohe pärast poolvigast issameiet uuesti robe.
Kui ma siis lõpuks sapini jõudnud olin, otsustas magu natuke taltuda ja lõpetas mu piinamise. Juua ma ei julgenud, millest tingitult kannatasin veepuuduse all lausa paar päeva. Teisipäeval ehk järgnenud päeval oli korralik 38-kraadine palavik, kooli ma loomulikult ei läinud ja terve päeva peale sõin ära vaid pool jogurtit, ampsu õunast, kaks banaani ja kaks vahvlit. Kaalulangetusprogramm missugune.
Kõige enam oli mul kahju imelisest toidust, mida ma kogu esmaspäeva jooksul tarbinud olin ja mis seejärel kuskilt torudest poolseedituna alla lasti. Seal oli mu ema tehtud porgandisalat ja vahvlid! Magu, kuidas sa võisid?!
Paari päeva pärast olin taas jalul ja viirust teistelegi levitamas.