16. mail toimus üle Eesti Muuseumiöö, mille lööklauseks oli sel korral "Öös on muusikat". Tirisin tuttava X kaasa ja läksime kohalikku linnusesse kontserte kuulama.
Tavapärase kahuripaugu asemel tervitas külalisi trompetimäng, sest tsiteerides lossiisa: "Kui kahurid pauguvad, muusad ei mängi". Siseõues oli vaskpuhkpilliansambel, sees eri ruumidesse jaotatult muusikakooli õpilased klaveril, kitarril ja laulmas. Õhtu peaesineja oli Tartu segakoor Helin, kelle kuulajate mahutamiseks toodi Kapiitlisaali lausa lisapinke. Kahjuks ei pakkunud kontsert erilist elamust - koorilaul nagu koorilaul ikka.
Kui parasjagu mõnd huvipakkuvat esinejat ei leidunud, kolasime niisama lossis ringi. Käisime esimest korda nooltekojas ehk ärklis, mille alumisel korrusel asub langevärava tõstemehhanism, ja juba mitmendat korda Lõviaugus, kuhu legendi kohaselt visati vangid, aga tegelikult tühjendati klosetti. Naersime taksitermisti kehva kätetööd, ludus kõrvadega hunti ja hiiglaslikku põtra, keda kunagi nii suurte silmadega imetlenud olime.
Kui meil linnusest küllalt sai, suundusime lahkusuliste kiriku poole, mis Muuseumiöö raames samuti oma uksed avanud oli. Valves olnud mees tegi meile kiirülevaate ja ekskursiooni ameerikaliku välimusega pehmete istmete ja ristimisbasseiniga kirikus ning lubas minu küsimise peale mul kiriku laval asuvat musta tiibklaverit klimberdada. X rääkis mulle hiljem, et too mees olevat öelnud, et ma mängin nii ilusasti. See seletab, miks ta nii üllatunud oli, kui ma ütlesin, et ei ole kunagi muusikakoolis käinud.
Kuigi väljas oli juba pime, ei kutsunud ühiselamu, niisiis sõitsime natuke ringi ja lõpetasime ühe neljakorruselise hotelli kõrval, mis meie edasiste plaanidega väga tihedalt seotud oli. Nimelt olime pättuse peal väljas ja kavatsesime keerdtreppi mööda hotelli katusele ronida. Mina polnud seal varem käinud, aga X oli minu edastatud info tõttu kunagi uudistanud. Tõmbasin endale soojad riided selga ja hiilisime otsaseina poole.
Ees ootas metallist võreastmetega keerdtrepp, mis oli minu jaoks väljakutse omaette, sest ma kardan kõrgust. Pimedas keeruline kaugusi hinnata, seega ei saanud ma vahemaast enda ja maapinna vahel õiget aimu. Sellegipoolest ei takistanud see mul pärast iga korrust niutsatades vastu seina liibuda, sest vastasel juhul oli tunne, et veeren tagurpidi tuldud teed alla.
Õnneks või kahjuks oli X unustanud mulle mainida, et kõige viimase proovikivina enne katust tuleb üles ronida püstloodis redelist. Ma vihkan redeleid. Kui need mingi nurga all on, võin pööningule ronida, aga kui minu all on neli korrust tühja maad ja püstloodis redel, võtab junni jahedaks küll. Niiviisi ma seal siis värisesin ja vaatasin, kuidas X redelist nagu niuhti üles ronis. Õigemini oli ta selleks ajaks juba katusele kadunud, kui mind redelini jõudsin ja nuputasin, kuidas oleks kõige parem sealt mitte alla kukkudes üles saada. Taibates, et ma pole talle järele jõudnud, naases ta lõpuks redeli juurde, kus mina ägisesin ja toppasin. Palusin tal ette näidata, kuidas ta üles sai, mispeale ta alla ja uuesti üles ronis nagu pisike pärdik puu otsas. Viimaks võtsin julguse kokku ja kramplikult pulkadest kinni hoides lohistasin end külmast metallredelist üles. Olgu, redel oli tehtav, aga kuidas ma üle rinnatise katusele saama peaks? X haaras mul käest ja tiris mu redelilt ära.
Kui ma lõpuks katusel maandusin, astusin kohe servast kaugemale ja tõmbusin värisedes kükki. X-il läks veidi aega mõistmaks, kui väga ma tegelikult seda retke kartsin. Kui ma end kogunud olin, nihkusin tasahilju serva poole, et alla vaadata. Seejärel tegin ühe tutvumistiiru pimedal katusel, avastamaks, et X oli vahepeal kadunud. Kui ma tagasi redelini jõudsin, passis ta juba all. Tere, tore. Viieks minutiks ma siis pidingi nii kõrgele ronima, endal süda saapasääres?
No olgu, kui ta minna tahab, eks me siis lähe, aga... kuidas ma alla saan? Taaskord pidi X üles ronima ja uuesti alla, et näidata, kuidas üle serva redelile saada. Luges veel sõnad peale, et ma hoolega kontrolliks, kuhu jala asetan, et kogemata ei libiseks, kuigi oli all mind kinni püüdmas. Nutsin ja karjusin ja kirusin end sisimas, et üldse katuseid mööda käia tahtsin, aga suutsin end lõpuks kuidagi redelile sättida ja alla ronida. Seejärel keerdtrepist alla ja olingi turvaliselt tagasi maapinnal.
Pärast taolist eneseületust mulle tolleks päevaks piisas ja suundusin ühiselamusse magama.
Pilt: hyouro
Kui parasjagu mõnd huvipakkuvat esinejat ei leidunud, kolasime niisama lossis ringi. Käisime esimest korda nooltekojas ehk ärklis, mille alumisel korrusel asub langevärava tõstemehhanism, ja juba mitmendat korda Lõviaugus, kuhu legendi kohaselt visati vangid, aga tegelikult tühjendati klosetti. Naersime taksitermisti kehva kätetööd, ludus kõrvadega hunti ja hiiglaslikku põtra, keda kunagi nii suurte silmadega imetlenud olime.
Kui meil linnusest küllalt sai, suundusime lahkusuliste kiriku poole, mis Muuseumiöö raames samuti oma uksed avanud oli. Valves olnud mees tegi meile kiirülevaate ja ekskursiooni ameerikaliku välimusega pehmete istmete ja ristimisbasseiniga kirikus ning lubas minu küsimise peale mul kiriku laval asuvat musta tiibklaverit klimberdada. X rääkis mulle hiljem, et too mees olevat öelnud, et ma mängin nii ilusasti. See seletab, miks ta nii üllatunud oli, kui ma ütlesin, et ei ole kunagi muusikakoolis käinud.
Kuigi väljas oli juba pime, ei kutsunud ühiselamu, niisiis sõitsime natuke ringi ja lõpetasime ühe neljakorruselise hotelli kõrval, mis meie edasiste plaanidega väga tihedalt seotud oli. Nimelt olime pättuse peal väljas ja kavatsesime keerdtreppi mööda hotelli katusele ronida. Mina polnud seal varem käinud, aga X oli minu edastatud info tõttu kunagi uudistanud. Tõmbasin endale soojad riided selga ja hiilisime otsaseina poole.
Ees ootas metallist võreastmetega keerdtrepp, mis oli minu jaoks väljakutse omaette, sest ma kardan kõrgust. Pimedas keeruline kaugusi hinnata, seega ei saanud ma vahemaast enda ja maapinna vahel õiget aimu. Sellegipoolest ei takistanud see mul pärast iga korrust niutsatades vastu seina liibuda, sest vastasel juhul oli tunne, et veeren tagurpidi tuldud teed alla.
Õnneks või kahjuks oli X unustanud mulle mainida, et kõige viimase proovikivina enne katust tuleb üles ronida püstloodis redelist. Ma vihkan redeleid. Kui need mingi nurga all on, võin pööningule ronida, aga kui minu all on neli korrust tühja maad ja püstloodis redel, võtab junni jahedaks küll. Niiviisi ma seal siis värisesin ja vaatasin, kuidas X redelist nagu niuhti üles ronis. Õigemini oli ta selleks ajaks juba katusele kadunud, kui mind redelini jõudsin ja nuputasin, kuidas oleks kõige parem sealt mitte alla kukkudes üles saada. Taibates, et ma pole talle järele jõudnud, naases ta lõpuks redeli juurde, kus mina ägisesin ja toppasin. Palusin tal ette näidata, kuidas ta üles sai, mispeale ta alla ja uuesti üles ronis nagu pisike pärdik puu otsas. Viimaks võtsin julguse kokku ja kramplikult pulkadest kinni hoides lohistasin end külmast metallredelist üles. Olgu, redel oli tehtav, aga kuidas ma üle rinnatise katusele saama peaks? X haaras mul käest ja tiris mu redelilt ära.
Kui ma lõpuks katusel maandusin, astusin kohe servast kaugemale ja tõmbusin värisedes kükki. X-il läks veidi aega mõistmaks, kui väga ma tegelikult seda retke kartsin. Kui ma end kogunud olin, nihkusin tasahilju serva poole, et alla vaadata. Seejärel tegin ühe tutvumistiiru pimedal katusel, avastamaks, et X oli vahepeal kadunud. Kui ma tagasi redelini jõudsin, passis ta juba all. Tere, tore. Viieks minutiks ma siis pidingi nii kõrgele ronima, endal süda saapasääres?
No olgu, kui ta minna tahab, eks me siis lähe, aga... kuidas ma alla saan? Taaskord pidi X üles ronima ja uuesti alla, et näidata, kuidas üle serva redelile saada. Luges veel sõnad peale, et ma hoolega kontrolliks, kuhu jala asetan, et kogemata ei libiseks, kuigi oli all mind kinni püüdmas. Nutsin ja karjusin ja kirusin end sisimas, et üldse katuseid mööda käia tahtsin, aga suutsin end lõpuks kuidagi redelile sättida ja alla ronida. Seejärel keerdtrepist alla ja olingi turvaliselt tagasi maapinnal.
Pärast taolist eneseületust mulle tolleks päevaks piisas ja suundusin ühiselamusse magama.
Pilt: hyouro