Meie vana traktor jäi sügisel keset põldu seisma ja keeldus sealt edasi liikumast. Naabrimehe abiga saadi traktor küll põllult ära, aga kuni praeguseni ei olnud see töökorras.
Vanaisa oli terve talve sidurit kokku ja lahti lappinud, pidades iga kord selleks pool traktorit laiali lammutama, et üldse mootorile ligi pääseda. Sageli oli võimalik sauna minnes teda töötoas kruustangide juures askeldamas näha. Ükskord tõmbas ta mu kõrvale, üritades siduri olemust ja koostist selgitada. Kui oma mõistusest vajaka jäi, pöördus ta mingisuguse remondimehe poole, kelle sõnul oli too siduri korda teinud, aga peale pannes selgus, et mitte päris. Niisiis nägi mu vanaisa oma RS-09-ga päris palju vaeva.
Neljapäeval, kui ma pärast eksamit tädile külla läksin, oli vanaisa jälle oma kullakese juures. Olevat ise siduri üle kõpitsenud ja klapitas nüüd juppe masinaks kokku. Tagasihoidliku tehnikahuvilisena nillisin niisama, kuni vanaisa lõpuks end aidata lubas. Kuna kartsin, et selle aja peale, mil tööriided selga saan, on traktor juba koos, käärisin lihtsalt käised üles ja jälgisin, et tavotiga väga kokku ei puutuks.
Vana inimene ei näe nii hästi nagu noor, seega olin taadile silmade eest ja käepikenduseks: aitasin mutreid-polte kokku viia ja ulatasin võtmeid kätte. Mingit juppi külge pannes üritasin vanaisa tähelepanu juhtida sellele, et üks traat polnud korralikult kinnitatud, kuid tema väitis, et peabki nii olema. Etteruttavalt olgu öeldud, et paar päeva hiljem kukkus too jupp meie kommunikatsiooniprobleemi tõttu traktori küljest siiski ära - taadu arvas, et räägin millestki muust.
Kui enam-vähem terve traktor oli kokku lapitud, kinnitasime veel etteotsa ära selle vidina, millega vagusid tehakse, vanaisa lisas paaki diisli, pumpas õhu välja ja käivitas traktori. Me seisime tädiga kõrval, pöidlad pihus, ja ootasime kommentaare, mida ei järgnenud. Meie pärimise peale kostus, et eks see paistab, kuis töötab, las natuke podiseb niisama. Seni, kuni vanaisa käis saunas käsi pesemas, hoidsime meie hinge kinni, et mootor seisma ei jääks. Kui vanaisa tagasi tuli ja me intensiivsemalt informatsiooni välja pressisime, kostus, et kui midagi oleks valesti, oleks traktor juba turtsuma hakanud ja seisma jäänud. Hurraa, traktor korras! Ma jään siiski arvamusele, et mina parandasin traktori, sest poole kokkulappimise ajal märkasin garaažiseinal tagurpidist hobuserauda ja pöörasin sellele tähelepanu. Sättisin hobuseraua haarad ülespoole ja ütlesin, et nüüd saab traktor kindlasti korda.
Neljapäeval, kui ma pärast eksamit tädile külla läksin, oli vanaisa jälle oma kullakese juures. Olevat ise siduri üle kõpitsenud ja klapitas nüüd juppe masinaks kokku. Tagasihoidliku tehnikahuvilisena nillisin niisama, kuni vanaisa lõpuks end aidata lubas. Kuna kartsin, et selle aja peale, mil tööriided selga saan, on traktor juba koos, käärisin lihtsalt käised üles ja jälgisin, et tavotiga väga kokku ei puutuks.
Vana inimene ei näe nii hästi nagu noor, seega olin taadile silmade eest ja käepikenduseks: aitasin mutreid-polte kokku viia ja ulatasin võtmeid kätte. Mingit juppi külge pannes üritasin vanaisa tähelepanu juhtida sellele, et üks traat polnud korralikult kinnitatud, kuid tema väitis, et peabki nii olema. Etteruttavalt olgu öeldud, et paar päeva hiljem kukkus too jupp meie kommunikatsiooniprobleemi tõttu traktori küljest siiski ära - taadu arvas, et räägin millestki muust.
Kui enam-vähem terve traktor oli kokku lapitud, kinnitasime veel etteotsa ära selle vidina, millega vagusid tehakse, vanaisa lisas paaki diisli, pumpas õhu välja ja käivitas traktori. Me seisime tädiga kõrval, pöidlad pihus, ja ootasime kommentaare, mida ei järgnenud. Meie pärimise peale kostus, et eks see paistab, kuis töötab, las natuke podiseb niisama. Seni, kuni vanaisa käis saunas käsi pesemas, hoidsime meie hinge kinni, et mootor seisma ei jääks. Kui vanaisa tagasi tuli ja me intensiivsemalt informatsiooni välja pressisime, kostus, et kui midagi oleks valesti, oleks traktor juba turtsuma hakanud ja seisma jäänud. Hurraa, traktor korras! Ma jään siiski arvamusele, et mina parandasin traktori, sest poole kokkulappimise ajal märkasin garaažiseinal tagurpidist hobuserauda ja pöörasin sellele tähelepanu. Sättisin hobuseraua haarad ülespoole ja ütlesin, et nüüd saab traktor kindlasti korda.
Lisaks traktori parandamisele lasin endale selgeks õpetada trimmerdamise, et säästa tädi aega ja vaeva ja võtta meie suurte muruplatside niitmine täielikult enese peale. Esimesel päeval oli masinat keeruline käsitseda. Ise ma seda tööle ei saanud ja kui trimmer keset rabamist seisma jäi, pidin tädi seda käima tõmbama kutsuma. Teisel päeval asusin vähe karmima muru kallale. Kuusehekitagune põlvekõrgune hein vajas taltsutamist, et maarjakased ja muud puud ära lämmatatud ei saaks. Aga ma vehkisin ja tõmblesin seal! Täpselt aru ei saanud, kus meie põlluserv lõppes ja naabri oma algas, seega jäi piir pisut ebatasane, ja mõned noored männid läksid ka kogemata manalateed, aga üldiselt võis tööga rahule jääda, seni kuni trimmeril kütus otsa sai. Jälle üks oskus juures.
Tegelikult on seda maad natuke liiga palju ühe mehe ja viie naise jaoks, kellest aktiivselt orjab aiamaal vaid kaks. Ja mis siis saab, kui vanaisa...
Ühesõnaga, naine otsib maameest!! Või mitut. Meil mitu naist.
Pilt: Allerlei
Ühesõnaga, naine otsib maameest!! Või mitut. Meil mitu naist.
Pilt: Allerlei