Ma olen viimased kaks nädalat minimaalselt koolis käinud. Mitte seepärast, et oleksin haige või et tunnid ära jääks, vaid hoopis seetõttu, et kool võimaldab iga kord enne olümpiaadi 10 tundi valikuliselt puududa.
Põhikoolis oli mõeldamatu, et ma oleksin mõne tunni "üle lasknud". Käisin korralikkuse etalonina koolis ka siis, kui olin haige, mis iseenesest ei tule kunagi kellelegi kasuks, sest niiviisi pool kooli nakatubki. Istusin kukupailt tunnis ja aasta peale tuli puudumisi ainult hädajuhtumite arvelt.
Gümnaasiumi alguses olin samuti korralik, kuigi võiks arvata, et koduste kontrolli alt pääsemine hõlbustab pätiks muutumist. Sellal, kui teised massiliselt popitasid, nühkisin mina koolipinki nagu tubli tüdruk muiste. Ükskõik, kui väsinud ma hommikul ka polnud, oli mõeldamatu, et ma äratuskella edasi lükkaks ja tunnikese kauem magaks. Isegi lubatud 10 põhjendatud puudumist jätsin kasutamata, kui ma nüüd tagantjärele õigesti mäletan.
Üheteistkümnendas ma jätsin olümpiaaditundide arvelt mõnesse mõttetumasse tundi ilmumata, kui üldse ühtesid õppeaineid teistest igavamateks pidada saab. Olümpiaade väisasin aga heal juhul paar korda aastas, nii et ei midagi massilist.
Abituuriumis olen aga puhta pätiks kätte läinud. Lisaks sellele, et kahel järjestikusel nädalal toimuvad emakeele- ja ühiskonnaolümpiaad, lasin ma ükskord varem inglise keele tunni jultunult üle, et sõpradega jalutama minna.
Nimetatud olümpiaadidega seoses aga niipalju, et kuna minu klassijuhataja põhjendab erinevalt mõnest teisest korraga ära terve nädala puudumised ehk esmaspäeval esimesest tunnist reedel üheksandani, ulatub mu puudutud tundide arv umbes 10 ± 40% ehk nii ligikaudu 14 tunnini. Kaks nädalat järjest. Ma ei mäleta, millal ma viimati ajalootunnis käisin! Tea, kas on kahtlane alles kontrolltöö ajal välja ilmuda ja see tänu lennusisesele konspekti- ja tööliikumisele peaaegu perfektselt ära teha?
Ka kehalises pole viimasel ajal käinud. Millegipärast põrkan aga iga kord eelneval õhtul õpetajaga kokku. Ühel kolmapäeval põgenesin just koolimajast, puududes eesti keele tunnist, kui lugupeetud proua minul ja klassiõel sabast kinni sai ja selgitas, mida me järgmisel päeval tunnis teeme. Teine kord tulin just Spordikeskusest trennist, kui õpetaja mind tee peal kinni pidas ja juttu puhuma jäi. Vähemalt sai ta niiviisi teada, et ma selle paari nädala jooksul täiesti ära ei mandu, vaid iseseisvalt spordiga tegelen.
Ühel ööl nägin unes, et klassijuhataja oli e-koolist puudumisi kontrollinud ja avastanud, et mul on neid lubatust rohkem kogunenud. Pidas mu trepi peal kinni ja nõudis aru. Luuletasin kiiresti kokku jutu sellest, kuidas olin sunnitud mitmel päeval arste väisama ja kuna mul niikuinii terve nädal põhjendatud on, ei pidanud oluliseks seda eraldi üle rääkima tulla. Tundus, et sellest vastusest temale piisas. Järgmisel päeval nägin klassijuhatajat koolis ja ei tea, kas oli tegu minu hirmunud alateadvusega või kokkusattumusega, aga mulle tundus, et tal oli seljas sama pluus, mis unenäos.
Üllatavalt mõnus on niiviisi oma suva järgi koolis käia. Matemaatikast ei puuduks elu sees, jooksin isegi emakeeleolümpiaadilt sellepärast tagasi, et tundi jõuaks. Paljud humanitaarained olen kahe nädala raames kõrvale heitnud. Mitte et need vähem olulised oleks, aga kõike ka ei jõua.
Taoline pisike puhkus tundub seda väärt olevat - nimelt saavutasin emakeeleolümpiaadil esikoha. Ülesanded olid küll totrad ja suures osas sellised, milleks ette valmistuda ei ole võimalik, hoolimata sellest, et õpetaja mulle lademetes raamatuid ette söötis, kuid tegin ära oma pikaajalisele konkurendile, kes järgmisel päeval üsna hapu näoga minust kaarega mööda käis. Rahuldust pakkuv? Oo, jaa.
Ühiskonnaolümpiaad hakkab nüüdsama, 14. veebruaril kell 12, kuid sellest on mul ausalt öeldes üsna ükskõik - peaasi, et koolist puhkust sain. 60 küsimust, 60 minutit - laskem bingomängul alata!
Pilt: ErikTjernlund
Gümnaasiumi alguses olin samuti korralik, kuigi võiks arvata, et koduste kontrolli alt pääsemine hõlbustab pätiks muutumist. Sellal, kui teised massiliselt popitasid, nühkisin mina koolipinki nagu tubli tüdruk muiste. Ükskõik, kui väsinud ma hommikul ka polnud, oli mõeldamatu, et ma äratuskella edasi lükkaks ja tunnikese kauem magaks. Isegi lubatud 10 põhjendatud puudumist jätsin kasutamata, kui ma nüüd tagantjärele õigesti mäletan.
Üheteistkümnendas ma jätsin olümpiaaditundide arvelt mõnesse mõttetumasse tundi ilmumata, kui üldse ühtesid õppeaineid teistest igavamateks pidada saab. Olümpiaade väisasin aga heal juhul paar korda aastas, nii et ei midagi massilist.
Abituuriumis olen aga puhta pätiks kätte läinud. Lisaks sellele, et kahel järjestikusel nädalal toimuvad emakeele- ja ühiskonnaolümpiaad, lasin ma ükskord varem inglise keele tunni jultunult üle, et sõpradega jalutama minna.
Nimetatud olümpiaadidega seoses aga niipalju, et kuna minu klassijuhataja põhjendab erinevalt mõnest teisest korraga ära terve nädala puudumised ehk esmaspäeval esimesest tunnist reedel üheksandani, ulatub mu puudutud tundide arv umbes 10 ± 40% ehk nii ligikaudu 14 tunnini. Kaks nädalat järjest. Ma ei mäleta, millal ma viimati ajalootunnis käisin! Tea, kas on kahtlane alles kontrolltöö ajal välja ilmuda ja see tänu lennusisesele konspekti- ja tööliikumisele peaaegu perfektselt ära teha?
Ka kehalises pole viimasel ajal käinud. Millegipärast põrkan aga iga kord eelneval õhtul õpetajaga kokku. Ühel kolmapäeval põgenesin just koolimajast, puududes eesti keele tunnist, kui lugupeetud proua minul ja klassiõel sabast kinni sai ja selgitas, mida me järgmisel päeval tunnis teeme. Teine kord tulin just Spordikeskusest trennist, kui õpetaja mind tee peal kinni pidas ja juttu puhuma jäi. Vähemalt sai ta niiviisi teada, et ma selle paari nädala jooksul täiesti ära ei mandu, vaid iseseisvalt spordiga tegelen.
Ühel ööl nägin unes, et klassijuhataja oli e-koolist puudumisi kontrollinud ja avastanud, et mul on neid lubatust rohkem kogunenud. Pidas mu trepi peal kinni ja nõudis aru. Luuletasin kiiresti kokku jutu sellest, kuidas olin sunnitud mitmel päeval arste väisama ja kuna mul niikuinii terve nädal põhjendatud on, ei pidanud oluliseks seda eraldi üle rääkima tulla. Tundus, et sellest vastusest temale piisas. Järgmisel päeval nägin klassijuhatajat koolis ja ei tea, kas oli tegu minu hirmunud alateadvusega või kokkusattumusega, aga mulle tundus, et tal oli seljas sama pluus, mis unenäos.
Üllatavalt mõnus on niiviisi oma suva järgi koolis käia. Matemaatikast ei puuduks elu sees, jooksin isegi emakeeleolümpiaadilt sellepärast tagasi, et tundi jõuaks. Paljud humanitaarained olen kahe nädala raames kõrvale heitnud. Mitte et need vähem olulised oleks, aga kõike ka ei jõua.
Taoline pisike puhkus tundub seda väärt olevat - nimelt saavutasin emakeeleolümpiaadil esikoha. Ülesanded olid küll totrad ja suures osas sellised, milleks ette valmistuda ei ole võimalik, hoolimata sellest, et õpetaja mulle lademetes raamatuid ette söötis, kuid tegin ära oma pikaajalisele konkurendile, kes järgmisel päeval üsna hapu näoga minust kaarega mööda käis. Rahuldust pakkuv? Oo, jaa.
Ühiskonnaolümpiaad hakkab nüüdsama, 14. veebruaril kell 12, kuid sellest on mul ausalt öeldes üsna ükskõik - peaasi, et koolist puhkust sain. 60 küsimust, 60 minutit - laskem bingomängul alata!
Pilt: ErikTjernlund