Iga paari aasta järel teeb kaugematest küladest läbisõidu auto, mis korjab tasuta kokku vanad katkised kodumasinad ja tehnika, et kodanikud ei peaks neid ise lähimasse linna lohistama. Nii ka sel laupäeval, üheksandal mail.
Olime linnast ära toonud pisikese järelkäru (mina sõitsin, muide), et saaks kola transportida. Tirisime ema ja vanaisaga keldrist üles katkise teleri, digiboksi, boileri ja pesumasina, ise kirudes, et kes kurat need oli jaksanud teiselt korruselt alla tassida ja miks kodumasinad nii rasked olema peavad. Võib-olla oleks neist veel asja saanud, aga kes neid parandada jõuab. Saksad ostavad uued. Viimaks, kui kogu koorem edukalt peale laaditud oli, sõitsime aleviku keskplatsile, kus juba mõned järelkärudega ja järelkärudeta autod ootamas olid. Üks oli isegi traktorikahvli otsa suure valge kasti ajanud.
Veoauto pidi meie alevikku saabuma kell 14.20 ning vastuvõtt kestvat 15 minutit. Autot aga ei saabunud. Rahvas muudkui ootas ja ootas, sest kui juba kohale tuldud, siis pole mõtet lahkuda. Pärast poolt tundi ootamist helistati targematele ja saadi teada, et firma oli auto saatmisega viivitanud ning et aega kulub veel umbes 30-45 minutit. Kangekaelne maarahwas keeldus lahkumast, kui juba kohale tuldud. Suheldi omavahel, kiigati teiste kärusse ja mõni võttis paar korralikku plekitükki lausa endale.
Järsku tuli platsile nillima politseiauto. Minul vajus kohe süda saapasäärde ja silme eest jooksid läbi igasugused kohutavad stsenaariumid, sest ma olin kõik dokumendid koju jätnud. Ainult vahtralehed olid klaasidel. Olles ühe isemeisterdatud ülevaatuse ja kindlustuseta käru numbrimärgi andmebaasist läbi lasknud, parkisid mendid oma masina täpselt tolle käru, mille kumm oli takkapihta tühjaks läinud, ja minu oma taha. Niiviisi nad oma autos istusid, kuni käru omanik X lõpuks suvatses nendega rääkima minna, hoolimata naiste hõigetest, et ärgu mingu, las passivad.
Pärast paari lauset käru omanikuga sõitis politseiauto minema. X seadis sammud meie auto poole ja edastas vestluse korrakaitsjatega. Nimelt oli neid häirinud ka see, et minu käru numbrimärki polnud näha, sest tagaluuk oli eest tõstetud ja kärru asetatud, mistõttu ei saanud nad ülevaatusandmeid kontrollida. X oli neile öelnud: "Olge mureta, SELLEL on kõik asjad olemas." ja selline vastus oli neid rahuldanud. Ju nad siis olid heas tujus.
Kell tiksus, inimesed olid juba tusased, sest ilm oli ilus ja kõige kibedam tööaeg läks raisku. Kui kell oli juba 15.30, helistati uuesti targematele ja saadi vastus, et kogumisauto oli üsna algul täis saanud ja tagasi sõitnud, et pangu me oma kola ühte hunnikusse maha ja nemad korjavat selle pärast üles. Kus siis läks sagimine lahti! Viie minutiga kerkis keset alevikku kuhi kodutehnikat, üks külmkapp ilusam kui teine.
Meie auto sõitis esimesena minema, numbrimärk koos tagaluugiga ikka veel järelkärus. Õnneks oli politsei juba oma teed läinud. Kurb on aga see, et inimesed pidid ligi kaks tundi asjatult ootama, selmet kohe oma tehnika maha laduda ja lahkuda. Kui on juba lehes kuulutatud ja sildid üleval, võiks kokkuleppest kinni pidada või kiiremini informatsiooni edastada. Inetu. Vähemalt sai kolast lahti.
Pilt: Sifra-photo
Veoauto pidi meie alevikku saabuma kell 14.20 ning vastuvõtt kestvat 15 minutit. Autot aga ei saabunud. Rahvas muudkui ootas ja ootas, sest kui juba kohale tuldud, siis pole mõtet lahkuda. Pärast poolt tundi ootamist helistati targematele ja saadi teada, et firma oli auto saatmisega viivitanud ning et aega kulub veel umbes 30-45 minutit. Kangekaelne maarahwas keeldus lahkumast, kui juba kohale tuldud. Suheldi omavahel, kiigati teiste kärusse ja mõni võttis paar korralikku plekitükki lausa endale.
Järsku tuli platsile nillima politseiauto. Minul vajus kohe süda saapasäärde ja silme eest jooksid läbi igasugused kohutavad stsenaariumid, sest ma olin kõik dokumendid koju jätnud. Ainult vahtralehed olid klaasidel. Olles ühe isemeisterdatud ülevaatuse ja kindlustuseta käru numbrimärgi andmebaasist läbi lasknud, parkisid mendid oma masina täpselt tolle käru, mille kumm oli takkapihta tühjaks läinud, ja minu oma taha. Niiviisi nad oma autos istusid, kuni käru omanik X lõpuks suvatses nendega rääkima minna, hoolimata naiste hõigetest, et ärgu mingu, las passivad.
Pärast paari lauset käru omanikuga sõitis politseiauto minema. X seadis sammud meie auto poole ja edastas vestluse korrakaitsjatega. Nimelt oli neid häirinud ka see, et minu käru numbrimärki polnud näha, sest tagaluuk oli eest tõstetud ja kärru asetatud, mistõttu ei saanud nad ülevaatusandmeid kontrollida. X oli neile öelnud: "Olge mureta, SELLEL on kõik asjad olemas." ja selline vastus oli neid rahuldanud. Ju nad siis olid heas tujus.
Kell tiksus, inimesed olid juba tusased, sest ilm oli ilus ja kõige kibedam tööaeg läks raisku. Kui kell oli juba 15.30, helistati uuesti targematele ja saadi vastus, et kogumisauto oli üsna algul täis saanud ja tagasi sõitnud, et pangu me oma kola ühte hunnikusse maha ja nemad korjavat selle pärast üles. Kus siis läks sagimine lahti! Viie minutiga kerkis keset alevikku kuhi kodutehnikat, üks külmkapp ilusam kui teine.
Meie auto sõitis esimesena minema, numbrimärk koos tagaluugiga ikka veel järelkärus. Õnneks oli politsei juba oma teed läinud. Kurb on aga see, et inimesed pidid ligi kaks tundi asjatult ootama, selmet kohe oma tehnika maha laduda ja lahkuda. Kui on juba lehes kuulutatud ja sildid üleval, võiks kokkuleppest kinni pidada või kiiremini informatsiooni edastada. Inetu. Vähemalt sai kolast lahti.
Pilt: Sifra-photo